Muusika puudutus

JAANIKA VILIPO

Kammerkoori Head Ööd Vend hingedeaja kontsert 6. XI Rapla kirikus. Dirigent Lodewijk van der Ree, flöödil Mari-Liis Vihermäe. Kavas Evelin Seppari „Time and the Bell“ ehk „Aeg ja kirikukell“ (esiettekanne), Brahms, Howells.

Helilooja Arvo Pärt on öelnud: „Kõige tundlikum muusikainstrument on inimese hing, sellest järgmine inimese hääl. On vaja puhastada oma hinge, kuni ta helisema hakkab.“ Inimhäälel on võlu. Ma ei arva, et pillimeistri käe all voolitud instrument vähem heliseks, aga inimhäälel on otsene seos hingega. Inimhääle puudutusel on suur jõud. Pärt Uusbergi teos „Õhtu ilu“, mida esitas tema 2008. aasta kevadel vend Uku Uusbergi diplomilavastuseks kokku kutsutud projektikoor Head Ööd Vend, puudutas mind kunagi oma ebamaisusega. Nüüd siis olin teel koori kodulinna Raplasse. Ootamatu novembrilumi on muutnud hingedeaja leebeks ja helgeks. Astusin Rapla kirikusse ootuses saada puudutatud muusikast ja sellest koorist, mida on saatnud teatud kultus, kui nii võib öelda.

Hingedeaja kontsert algas Johannes Brahmsi motetiga „Warum ist das Licht gegeben dem Mühseligen?“ ehk „Miks antakse valgust vaevatule?“ – kooriteosega, mis nõuab süvenemist ja nootidesse vaatamist. Brahms on pannud saksa keele oma teostes ebatavaliselt helisema. Kooril on meeldiv kõla ja tehniliselt on nad kindlasti tublisti arenenud, aga Brahms jäi kuidagi võõraks – nootide taga puudus hing.

Koorimuusikat kuulates tabasin end mõttelt, et erinevalt orkestrist, mis astub lavale esiteks pille häälestama, puudub kooril see häälestamisaeg. Koor kas kõlab ühtse tervikuna või jäädaksegi end kontserdi vältel n-ö häälestama.

Esiettekandele tuli eesti helilooja Evelin Seppari (1986) teos „Time and the Bell“ ehk „Aeg ja kirikukell“. Evelin Seppar on ühes intervjuus öelnud, et tekstid annavad talle loomeimpulsi ning ta läheneb muusikale justkui tekstile. „Time and the Bell“ pärineb inglise luuletaja T. S. Elioti luuletsüklist „Neli kvartetti“, mille siduvad teemad on inimene ning tema suhe – suhestumine aja, universumi ja jumalikkusega. Seppar on Elioti luulet suurepäraselt tabanud ja seda helikeeles läbimõeldult edasi andnud. Sõnum ja heli moodustavad kooriteoses meeldiva terviku. Aldi- ja tenoripartiis kõlab kammerkoor Head Ööd Vend pingutamata, loomulikult ning just neis häältes tabas kõrv kõige rohkem ka polüfoonilisi liikumisi. Seppar on tundliku helikeelega teoses „Time and the Bell“ oskuslikult kasutanud koori kõla. Kui Brahmsi moteti ajal tundus, et koor alles häälestab end, siis Seppari teose oli koor omaks võtnud. Teost „Time and the Bell“ võiks võrrelda inglise varajase koorimuusikaga, ent samal ajal on Seppari helikäsitlus põhjamaiselt konservatiivne – siin pole midagi üleliigset, heli on puhas ja minimalistlik. Siiani kumiseb kõrvus teost läbiv helirida.

Aeg ja kirikukell sümboliseerivad vastandeid. Teos lasi mõtte rändama just nende igavikuliste teemade ja valguseotsingute poole: maisest jumalikku, elu ja surma piirimaile. Kirikukell annab märku ajast, selle piiratusest. Ometi tahame meie, surelikud, mõelda, et meil on aega, teadmata ja enesele tunnistamata, et aeg on tõesti piiritletud ja kõigel siin elus on oma aeg.

Viimasena ettekandele tulnud Herbert Howellsi (1892–1983) „Reekviemi“ ajaks oli koor saavutanud häälestuse. Kuigi kõla on kohati rabe ja fookus hajus, oli Howellsi „Reekviem“ selle õhtu kõlavaim teos. Sellelt kontserdilt oodatud muusikapuudutus jäi küll õhkõrnaks, ent olen rõõmus, et eesti koorimuusika elab ja areneb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht