Muusika kui Madeleine’i kook

Isiklikke tähelepanekuid

JAN KAUS

Olen muusika mõjuvust seletanud endale ühe mälupildi toel. Umbes paarkümmend aastat tagasi suundun koos sõpradega oma Vormsi saarel asuvasse suvilasse. Suve algus. Teeme vahepeatuse Haapsalus. Istume raudteejaama lähedal pargis, joome õlut ja kuulame kaasaskantavast stereomakist muusikat. Seal mängib ansambel The Smiths, üht neist bändidest, mis meid ühendab ja nooruse ebarealistlikele ootustele värvi lisab. Neil on üks laul, „Some Girls Are Bigger Than Others“, mis on ansambli kõige mõjukama kauamängiva „The Queen Is Dead“ tempokas, aga samas õhuline lõpulugu. Mul on meeles, kuidas Johnny Marri kerged ja elegantsed kitarrikäigud suve algusega sobituvad, helkides samamoodi nagu päikeselaigud puuvõrade ja lehtede vahel. Ühel hetkel juhib üks mu sõber tähelepanu laulu lõpusekunditele, kus trummar Mike Joyce’i parem käsi liigub hi-hat’ilt korraga taldrikule, muutes selle väikse liigutusega kogu loo tekstuuri – suhteliselt kõrvaliste löökpillide vahetusega kerkib lugu peaaegu kättesaamatutesse kõrgustesse.
Alati, kui kusagilt kostab mõni selle plaadi laul, kerkib mulle silme ette elav pilt – justkui see kõik oleks toimunud eile! – meie kambast suvise Haapsalu raudteejaama lähedases pargis, teel toreda nädalalõpu ja veel toredama elu suunas. Seesama elu on meid ammu üksteisest lahku tirinud, aga too suvine hetk elab muutumatuna edasi.
Pilti võiks seletada üsna lihtsalt: muusika on üks mäletamise vahendeid, mis aitab harvu hetki miljonite igaveseks mööduvate ja seal möödunus kustuvate sekundite järgnevusest välja tõsta. Ma usun, et pole ainus, kellel on hulk laule või meloodiaid, mis seostuvad tähenduslike hetkede, meeleolude, situatsioonide või inimestega ning mis toimivad omamoodi ühendusteedena oleviku ja mineviku vahel.
Kuid on võimalik, et muusika teeb midagi veelgi enamat. Võib-olla on muusika võimeline toimima mitte pelgalt koos mäluga, vaid isegi mälu asemel. Ükskõik missugusel meloodial on võime toimida mälu aseainena. Eriti inimestel, kes ei kipu oma mälu usaldama, kes pidevalt avastavad, kuidas mälu unustab ja moonutab ehk enamgi, kui meeles hoiab. Igati võimalik, et kui sellest suvisest hetkest Haapsalu rongijaama läheduses puudunuksid The Smithsi helid, poleks mul see meeles ning elu oleks piisakese võrra tähendusvaesem. Muusika on omamoodi sissepääs ja -juhatus mälupilti, ainult tänu muusikale muutub mälupilt lõpuks iseseisvaks, ununematuks. Ene Mihkelson on kirjutanud, et „võõraste mälestusteta ei mäleta me sedagi, mida on näinud me ihulik silm“1. Muusikat võibki võrrelda võõra mälestusega, see on algselt väljaspool teadvust algav signatuur, aga kui see signatuur osutub piisavalt tugevaks, võtab teadvus selle omaks koos kõigega, mis signatuuri ümbritseb – terve lõik tegelikkust kandub teadvusse.

*

Võib-olla on muusika ja mälu seosed veelgi kihilisemad. Olen oma mälupilti aastate jooksul kõrvalt jälginud ning avastanud, kuidas see aja möödudes üha tähenduslikumaks moondub. Mida kaugemale minevikku too juunikuine istumine pargis jääb, seda sügavamad värvid see omandab – umbes nagu suveniirfoto, kus taevas on üleni sinine ja päike täiesti keskpäevane. Rohkem kui tõenäoline, et pilti moondab mu enda pilk. Mu pilgule ei avane lihtsalt üks hetk, vaid sõnumite kooslus: sõprus, aeg, lootused ja nende luhtumine, paratamatus jne. Pilk „keerab“ pildi ajapikku märkamatult üha tähendusrikkamaks, nii et pildi vastavus tegelikult juhtunuga polegi ühel hetkel enam oluline. See aga tähendab, et võib-olla polegi tegu enam ainult mälupildiga, vaid millegi keerulisemaga.
Äkki on nii, et mälu kuulub suures osas kujutlusvõime alla? Äkki on mälu ühelt poolt kujutlusvõime pind või serv, mis samas tegelikkusega vahetult kokku puutub? Meelte ja tegelikkuse kokkupuude on ühtlasi pidev ja üürike, see saab võimalikuks ajatelje peaaegu haaramatus, samas aga pidevas, enamasti kiiresti mööduvatest momentidest koosnevas murdumiskohas, mida me tähistame sõnaga „olevik“. Kohe, kui kogemus laseb vahetust kokkupuutest tegelikkusega lahti, ning juhtunu nihkub ühtaegu minevikku ja sügavamale teadvusse, nii et lõpuks saab seda tajuda mälestusena, sündmusena, mis jääb tegelikkuses aset leidnust püsivalt eemalduma, aga milles mineviku ja oleviku vaheline eristus üha hägustub, hakkab seda mõjutama meie võime elule tähendusi anda – või suutmatus nendest tähendustest hoiduda. Me ei taju ju aega lihtsa etteantud lõiguna, vaid millenagi, mille jooksul juhtuvad ühel või teisel moel tähenduslikud asjad: ilmsiks tulevad saatused või juhused (mõlemad mõisted püüavad elule kindlat tähendust anda).

Eelöeldu valguses võib väita, et muusika mitte ainult ei aita tegelikkuse ja teadvuse kokkupuutepunkte talletada, vaid neid ka võimendada, rahutut olevikku teadvuses selgemaks ja püsivamaks vormida. Püsivus ilmneb tähendustes, mida kujutlusvõime mälu andmete ümber loob. Mälestusi esile paiskavad meloodiad annaksid justkui mälule hääle. Muusika tundub „ütlevat“, mida ja kuidas me mälupildi suhtes tundma võiksime. Kuigi tähenduslikuks muutunud muusika algpunkt on kuulunud puhtalt välisesse maailma – see mängis raadios või makis, seda esitas orkester või koor – muundub ta mälus omal moel sisehääleks. Seda teeb kujutlusvõime, mis otsib tähendusele häält, mis otsib elule alguse ja lõpuga lugu, loole aga kordumatut heliriba.

*

Kui eelkirjeldatu osaltki tõepärane tundub, kerkib siit esile üks veelgi laiem järeldus, mis peaks vastama küsimusele, miks on muusika lausa sotsiaalses plaanis oluline. Nimelt paistab muusika pakkuvat omamoodi vastumürki keelele, mis peaks meie olemist väljendama iseenesest palju täpsemalt kui muusika. Keelel – või meie arusaamal keelest – on üks erijoon, mida Benjamin Lee Whorf on sõnastanud järgmiselt: „Inglise keel ja sarnased keeled sisendavad meile mõtte, et universum on kogum üsna selgepiirilisi objekte ja sündmusi, mis vastavad sõnadele.“2 Meid ümbritsevat ruumi saab sestap näha eelkõige üksteisest selgelt eristuvate objektide kogumina, või nagu ütleb Pierre Bourdieu: „Eksisteerida ruumis, olla punkt, indiviid mingis ruumis, tähendab erineda, olla erinev; või nagu märgib Benveniste keelest kõneledes, „olla erinev ja olla tähenduslik on üks ja seesama“.3
Aga muusika olemus tundub juhtivat vastupidises suunas – see on objektide maailm ainult pindmiselt, muusika algab, teostab oma potentsiaali alles siis, kui tema objektid (noodid, partituurid, interpretatsioonid, instrumendid) omavahelistesse suhetesse asetuvad, neis suhetes teostuvad. Kui keel tõepoolest lahterdab ja tükeldab teadvuse voolu, muutes – bergsonlikult väljendudes – selle kestuse ruumiliseks, nii et keeles endas peegeldub see tegelikkus, mida ta sõnastada püüab; nii et keel koosneb sõnade ja häälikute „punktidest“, mida määratleb justkui nendevaheline erinevus (kuigi kõneledes me liidame sageli sõnu üksteise külge) – siis muusika teostumist võib ette kujutada otsekui käituksid noodid nagu kiirendatult filmitud jäälilled, eraldi seisvate objektide sulandumisena, noodid hülgavad oma „algasendi“, hakates üksteise suunas liikuma ning inimkõrv kuuleb seda pidevusena, omamoodi vooluna, kus on muidugi võimalik noote üksteisest eristada, kuid ainult selleks, et tunda ja tunnistada nende omavahelist seotust. See on pidevus, mis võib-olla vastab palju paremini inimese mõtete liikumisele teadvuses või südamelöökide rütmile, kus iga tukse on lüli ahelas. Võib-olla on keeles peidus mingi ebaloomulik element, mida me saame „ravida“ sageli muusika abil. Henri Bergson ise kirjutab: „Panna kestust ruumi, tähendab ehtsat vasturääkivust, kus samaaegsuse rüppe sokutatakse järgnevust“.4 Muusika mõju seisnebki tema suutlikkuses seda vasturääkivust „ära petta“ ja varjata, sest nootide järgnevus võib muusikalise teose teostumises kõlada terviku samaaegsusena.

Muusika on üks väheseid asju, mis aitab aktsepteerida – ja mõnikord lausa ületada – reaalsuse ja kujutluse vahelist kuristikku.

Igati loomulik ja tänuväärne, kui kirjandust püütakse eelkõige näha lugemisena, sest nii soovitakse vähendada kirjanduse objektikesksust (kirjandus kui teoste, autorite maailm) ning võimendada kirjandust kui seoste loomise, seostes teostumise praktikat – kirjandus sünnib siis, kui lugeja pilk autori sõnad enda teadvusse „tõstab“, neile oma hääle annab, nii et autori häält on lugeja häälest peaaegu võimatu eristada. Aga kui kirjanduse puhul peab objektikesksest mõtlemisest vabanemiseks pingutama, siis muusika puhul on igati loomulik mõelda, et tähenduslikkus ilmneb just hetkel, mil muusikaline teos asetub seostesse, kui helid partituurilt ja instrumendi pinnalt õhku kerkivad ning pidevuse loovad, kui nad läbi kuulaja virdavad ning tema olevikulist situatsiooni mõjutada võivad, seda teadvuse aeglasema vooluga seostama asudes. Aga mu jaoks ei peitu muusika seoselisus ainult või eelkõige nootide meloodiaks põimumisel või meloodia põimumisel harmooniaga; selles, kui iga muutus harmoonias muudab meloodiat ennast; ega ka tõsiasjas, et partituur ilma interpretatsioonita (olgu siis selleks kas või pilk) hõljuks irdunult tühjuse kohal – olgugi et muusikas ilmneb kõige otsesemalt tõsiasi, kuidas kunst on ühe tahte seostumine teise tahtega, nägemuste tõlkimine, mis on olemas tänu nähtamatule territooriumile, kus tahted ühinevad ja segunevad ning kus segunemine on tähtsam kui need, kellest see alguse saab.
Võimalik, et sellel seoste territooriumil juhtub midagi veel põhjapanevamat. Nüüd jõuan jutuga alguse juurde tagasi. Muusika nimelt seostab harukordse kergusega immanentsust ja välisust, teadvust ja tegelikkust. Muusika on üks väheseid asju, mis aitab aktsepteerida – ja mõnikord lausa ületada – reaalsuse ja kujutluse vahelist kuristikku.
Püüan seda selgitada järgmise hüpoteetilise pildikesega. Sõidan liftis hamba­­arsti või notari juurde, asudes keset kõige argisemat hetke, keset sopa ja hämaruse vahele peidetud Tallinna. Korraga kostab lifti kõlaritest The Smiths. Ma liigun korraga mitmes suunas, kandun hetkega ajas ja ruumis kaugele, hoopis teise kohta, teise aega, mõlemad kehale haaramatus kauguses, muusika viib mind murdosa jooksul teise tundesse, mille ma ometi endas elavana ja ikka jätkuvana ära tunnen ning mida mu kujutlusvõime elu lõpuni viimistleb. Ma olen korraga lähedal inimestele, kelle asukohast pole mul ammu aimugi, mõni nägu on sootuks ununenud, aga ma olen nendega korraga koos, nendega alatiseks seotud, suvi on alati algamas, päike alati puuvõrade vahelt vilkumas, mu sõber mulle vaimustunult õpetamas, kuidas muusikat kuulata, noore Joyce’i parem käsi ikka ja jälle taldriku kohale libisemas – aga samas näen kõiki tulevaid suvesid, näen radasid hargnemas, põimumas, lahknemas, liiva jooksmas, elusid pöördumatult muutumas, aga valgus puuvõrade vahel ei muutu, too hetk, kui lugu õhku tõuseb, ei muutu kunagi. Mu sees hakkab paari sekundi jooksul tööle seoste virvarr, milles on rohkem kui mu aju haarata jõuab. Ma olen siin, aga ometi mingi osa minust mitte. Muusika annab mulle keset igapäevast elu korraks aimu, et kui Aleph ongi ainult kujutlusvõime vili, pole ta vähem reaalne kui kõik sellest väljapoole jääv.
Muusikas köidab mind just – parafraseerides Prousti – „tema hiilgav mäng Ajaga. Kas pole ma siis küllalt kuulnud, kuidas helis, helide üheainsa minuti jooksul mõned vägagi ammused, tohutute kauguste taha tõmbunud ajad, mille kunagi kogetud tunnetest me enam midagi ei erista – kuidas need ajad äkki meile täiskiirusel peale sööstavad meid oma eredusega pimestades“.5 Ma olen korraga endast pisut vabam ja palju teadlikum. Ma asun keset mälestuste, suhete, igatsuste, helide, aegade ja kohtade ning kujutluste seoseid. Ma olen ajas ja ruumis laiali laotunud, ma kuulen jälgede pidevalt varieeruvat harmooniat.

1   Ene Mihkelson, Ahasveeruse uni. Tuum, 2001, lk 475.
2   Benhjamin Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus. Eesti Keele Sihtasutus, 2010, lk 419.
3   Pierre Bourdieu, Praktilised põhjused. Teoteooriast. Tänapäev, 2003, lk 26.
4   Henri Bergson, Essee teadvuse vahetutest andmetest. Ilmamaa, 2006, lk 160.
5   Tsitaadi originaalversiooni leiate raamatust: Marcel Proust, Taasleitud aeg. Eesti Keele Sihtasutus, 2004; lk 264–265. Sellest raamatust leiab ka põhjenduse mu loo pealkirjale.