Muusika ja tehnoloogia – vahendid või vigurid?

Tarmo Johannes

„Osaluskontsertide“ sarja viies kontsert „Kuula!“ 30. märtsil kinokohviku Sinilind saalis.

„Osaluskontsertide“ sarja viies kontsert „Kuula!“ 30. märtsil kinokohviku Sinilind saalis.

Krista Mölder

Ma mäletan üht elektronmuusika foorumipostitust, kus küsiti, kas kellelgi on kogemusi ühe ajutegevust registreeriva sensori kasutamise kohta. Üks vastustest oli, et „kui soovid muuta ajulaineid muusikaks, siis võta viiul ja mängi. Tundlikumat kontrollerit kui käsi ja sõrmed ei suuda ilmselt keegi kunagi ehitada”. Kas nii kategooriliselt, aga suuresti olen sellega nõus.

Teiselt poolt on võimaluste meri tohutu ja tehniliste vahendite areng pöörane. Poolel inimestest on taskus telefon, mille mälumaht ja arvutusjõudlus on suurem, kui oli ülikooli peaarvutil 30 aastat tagasi. Võrguühenduse kiirus, internet ja ulmelisena tunduvad uued tehnoloogiad võimaldavad kõikvõimalikke kihvte kunstiprojekte – näib nagu oleks peaaegu kõik võimalik. Mida see meile annab ja kas võtab ka midagi ära?

Mind ennast on arvutid ja programmeerimine huvitanud kooliajast peale ning viimastel aastatel olen muu muusikutegevuse kõrvalt intensiivselt tegelnud helisünteesi õppimise ja programmeerimisega. Eriti on mind köitnud nn interaktiivsed helimängud, kus kasutajad saavad lihtsate vahendite abil nagu slaiderid, lülitid, arvutihiired või ka nutitelefonid juhtida või mõjutada arvutis sünteesitud helisid. Kõigi inimeste tegevusest kokku tekib üldine helipilt. Mängus on juhuslikkus ja ettenägematus, ent programm peab olema üles ehitatud nii, et tagab teatud korra, arengu ja vormi. Nimetus „helimäng“ ongi vahest väga kohane: see ei ole päris muusika, kõige tähtsamal kohal on tegevus ja mõtted, mis seeläbi tekivad. Ning igaüks on osa protsessist.

Tänu tehnoloogia võidukäigule ümbritseb meid tohutu hulk muusikat, mis on minu meelest pigem kaotus, kui võit. Kui mõelda, kui palju muusikapalu me kuuleme päeva jooksul (köögiraadio, automakk, kohvikumuusika, kauplused, „nööbid kõrvas”, You Tube jne), siis õpetab see paratamatult meie kuulmisele passiivsust. Seetõttu pean äärmiselt oluliseks aidata inimene taas ise muusikat tegema, et suhe muusikaga oleks elus. Ja siinkohal võib toosama nutitelefon või arvuti ja sobivalt koostatud tarkvara olla lihtne, väike samm, mis lubab sel teoks saada. Igaühel ja kartmata, eriti neil inimestel, kellele puutetundlikud ekraanid ja arvutikaane avamine on elu lahutamatu osa.

Nendest põhimõtetest lähtudes käivitasin eelmisel sügisel sarja „Osaluskontserdid“. Osaluskontsertide põhimõtteks on aidata inimesed aktiivse tegevuse abil aktiivse kuulamiseni. Igal kontserdil on olnud oma teema ja kontsert ise koosneb kolmest osast: inter­aktiivne helimäng, Tammo Sumera väike tutvustav loeng mingi heli puudutava aspekti kohta ning valitud teosed flöödile ja elektroonikale. Helimäng, loengu- ja kontsertosa on omavahel tihedalt seotud ja valmistavad ette teost kuulama.

Nii näiteks oli sarja teise kontserdi „Müra” teema sahinad ja nende kasutamine muusikas. Helimängus said kuulajad luua veebipõhise kasutaja­liidese* abil oma sahinaahela: võimalik oli valida, milline on helitugevuse kontuur (s.o millise „kujuga“ heli on), millises sagedusalas ja kui „laialt“ see kõlab (s.o millise ribafiltriga see heli roosast mürast eraldatakse), ja saata see esitamiseks keskarvutisse. Arvuti sünteesis vastavate parameetritega heli, mängis heli kõlaritest ja hakkas teatud reeglite järgi üldist helipilti tasapisi muutma ning looma filtrite abil nn helipaletti, mis valmistas ette kontserdi põhiteost, Peter Ablingeri „Red on Maroon“ ehk „Punane kastanpruunil“. Tammo Sumera tutvustas akustilise müra olemust, tõi näiteid valge, roosa, pruuni ja sinise müra kohta, tutvustas erinevaid filtreid ning näitas, kuidas kogu sagedusala katvast mühinast rohkem viimistletud helisid kujundatakse. Ühtlasi kõlas kontserdil väga selgelt teemat illustreeriv teos, Ablingeri „Piccolo und Rauschen“ ehk „Pikolo ja kohinad“ ning kontserdi lõpus veel mitte niivõrd müradest kui nendega töötamise meetoditest (erinevad ribafiltrid) lähtuv Enda Batesi kaunikõlaline teos „Calls from the Fog“ ehk „Hüüded udust”.

Oma äsjase suurema ettevõtmise, Eesti muusika päevade eilsel kontserdil „Passaggio“ kasutasin muuhulgas tehnoloogilisi vahendeid, et hägustada kontserdi ajalisi ja ruumilisi piire, uurida erinevaid distantse ning, kui õnnestub, tuua kuulaja lähedale iseendale. Kontsert algas mitmeid päevi enne kavva märgitud kontserdiaega: inimesed said komponeerida lihtsa veebiliidese abil väikese meloodia ja saata selle mängimiseks nn interaktiivses veebiraadios. Mis tempos need meloodiad mängitakse, sõltus minu südame rütmist, mis saadeti reaalajas serverisse. Omal moel olid kuulajad esitajaga ühenduses juba enne kontserti. Ühes eksperimentaalses teoses musitseerisid koos ansambliga U: interneti vahendusel helisünteesi spetsialistid tuhandete kilomeetrite tagant.

Kõike selle võiks nimetada mänguks või liigitada „vigurite“ kategooria alla, kuidas kellelegi tundub. Samal ajal on väga rikastav vaadelda, kuidas on kasutanud elektroonilisi vahendeid oma loomingus mitmed heliloojad. Osaluskontsertide kavades olnud autorid on eranditult märkimisväärselt tugevad ja olulised elektroakustilise muusika loojad (nt K. Saariaho, J. Harvey, P. Jodlowski, P. Ablinger, M. Stroppa, Y. Kiriakides, A. Lucier jt), paljud neist on Eestis küll veel vähe tuntud. Sarja raames olen kokku puutunud mitmete teostega, kus vahendite valik lähtub väga tugevalt ideest, on ainukordne ja esitab olulisi küsimusi.

Üks selle sarja tähtsamaid teoseid oligi mulle Peter Ablingeri „Punane kastanpruunil“ flöödile ja live-elektroonikale. Berliinis elav Ablinger (sünd 1959) on aastakümnete vältel väga julgelt katsetanud helile lähenemise mitmesuguseid viise. Tema muusikas on olulisel kohal mürahelid, Rauschen (sks k-s mühin, kohin), kust annab avastada lõputult värve. Nimetatud helitöö kuulub ulatuslikumasse teoste sarja IEAOV (Instrumente und ElektroAkustisch Ortsbezogene Verdichtung – pillid ja elektroakustiline kohaspetsiifiline tihendamine), mille põhiliseks tehnikaks on instrumentidel sisse mängitud nootide koondamine üheaegselt kõlavaks tihedaks helipilveks. Ablinger lähtus põhimõttest, et kui inimese mõtlemine kulgeb ajas – üks mõte järgneb teisele –, siis kuulmine võib olla ajast üle. Me suudame haarata kogu helivälja korraga ning olla seeläbi millegi tervikliku ja jagamatu tajumisele palju lähemal. Ometigi on suurem osa viimaste sajandite lääne muusikast komponeeritud mõistuspärase järgnevuse põhimõttel: teema tutvustamisele järgneb arendus jne. Ablinger püüdis luua heliteoseid, mille kuulamine sarnaneks pigem abstraktse maali vaatamisega – kõik värvid ja detailid on korraga olemas. Muusikalise vahendina kasutas Ablinger pillihelide tihendamist n-ö helipalettideks: teose alguses peab interpreet sisse mängima hulga ettekirjutatud mikrotoonheli­ridadele vastavaid noote (mõnikord üksteisele nii lähedal kui kümnendiktoon), vastavalt asetatud mikrofonid püüavad kinni ka konkreetse ruumi akustilise eripära. Teose põhiosas kõlavad kõik paleti noodid katkematult korraga, võimendades eriti mürakomponenti pillihelis. Teose jooksul paletid vahelduvad, eri filtrid ja flöödipartii toovad esile palettide erinevaid elemente. Ühtki muusikalist sündmust justkui polekski, ometigi kõlalist rikkust, mida kuulata, on tohutult.

Või Eduardo Moguillansky (sünd 1977) väga leidlik lahendus teoses „in love“ („armastuses“), alapealkirjaga „Lähedusetüüd nr 2“. Teos on rajatud horoskoobist võetud lausetest konstrueeritud tekstile, mida on muudetud nii, nagu oleksid ennustatud sündmused minategelasega päriselt juhtunud. Sisseloetud tekst on lahti lõigatud ja uuesti kokku pandud nii, et mõjub ühtaegu siiralt ja ebaloomulikult. Sõnad oli instrumenteeritud ühtlasi flöödipartiis – (bass)flööt otsekui räägib minategelasega kaasa. Lisaks mängib pill tekstile vastuhäält või muusikalisi peegeldusi. Tekst juhitakse spetsiaalsete kontakt-valjuhääldite abil raudlattidesse. Selle kuulamiseks tuleb kuulajatel võtta hammastega kinni raudlattide otstest ja tänu luujuhtivusele kõlab hääl otsekui kuulaja peas. Korraga eksisteerib justkui kaks akustilist ruumi, mis on meie ajule väga veider olukord. Ning selles kergelt skisofreenilises nihestatuses andsid paar olulist pikka pausi ja mõned õigesti valitud õrnad helid minu meelest suurepäraselt edasi, et kuskil kõige välise ja kaitsekilbina toimivate sõnade taga on olemas päris intiimsus, tegelik lähedus.

Et vigurid võivad olla vahendid, on absoluutselt võimalik.

* Milline peaks olema kasutajaliides või rakendus, mida inimesel on lihtne kasutada ja mis oleks arusaadav? Jõudsin katsetades kogemuseni, et kõige universaalsem on luua need veebilehtedena: osalejad ei pea midagi installeerima, pole oluline, kas tegemist on iOs või Android süsteemi seadmega, Windowsi või Linuxi arvutiga. Ainus, mida osalejad peavad tegema, on minna kohapeal tekitatud wifi võrku ja avada oma veebibrauseris üks leht. Helimängude kasutajaliidesed on enamasti suhteliselt lihtsad: paari slaideri, nupu või graafiliselt kujundatud kontrolleri abil on võimalik juhtida mingeid heli omadusi. Mitmes helimängus on võimalik kujundatud heli ka oma seadmest kuulata. Kasutajaliides loob ühenduse keskarvutiga ning saadab sellele wifi võrgu kaudu info kasutajate tegevuse kohta. Keskarvutis jookseb kogu võrguühenduse ülevalhoidmiseks vajalik serveritarkvara ning programm, mis võtab vastu kasutajatelt saadetud info ja suunab selle edasi helimootorile, mis sünteesib reaalajas vastavad helid ja saadab need kõlaritesse. Kasutajaliideste näidisversioonid on ülal lehel http://tarmo.uuu.ee/osaluskontserdid/test/ (püüdke avada html-lõpuga faile), kogu helimängude tarkvara lähtekood on saadaval vabavarana https://github.com/tarmoj

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar