Muusika ja tantsu keemiline ühend

Kristiina Garancis

“Tantsumaratoni” ei saa liigitada ei tantsuks ega draamaks. “Tantsumaraton” Horace McCoy “Äraaetud hobused lastakse ju maha?” ainetel. Lavastaja, koreograaf ja kunstnik Mai Murdmaa, helilooja Rainer Jancis, valguskunstnik Airi Eras, videokunstnik Jaan Toomik. Osatäitjad: Andrus Laur, Mari Savitski, Ruslan Stepanov, Katre Unt-Lidmets, Rita Dolgihh, Vladimirs Latišonoks, Polina Žukova, Viktor Larionov, Maarja Paugus, Janek Savolainen, Karina Domiševa, Valmar Pantšenko, Sirje Põder, Antons Purvinš, Veronika Vallimäe, Pavel Mokrov, Darli Thomson, Ivo Nudinš, Margus Jaanovits, Aivar Kallaste, Kais Adlas, Herta Elviste, Maimu Krinal, Tiit Lilleorg. Esietend

Tartu Sadamateatri mustas kastis rambivalgust näinud Mai Murdmaa uuslavastus “Tantsumaraton” tõi visuaalsesse välja kaks mõjukat kujundit – jalad ja tuvid (Jaan Toomiku videoinstallatsioonide sooloosa), teadvusesse aga veel ühe ja kõigest tugevaima – muusika. Koreograaf ise on helimaailma oma elus kõikidest kunstidest sügavaimaks pidanud ja seni loodud tantsuteostega seda mõtet sakraliseerinud, ning uus tantsutükk on selle elav kinnitus. Tantsu ilma muusikata, kas või hingelduste, vaikuspauside ja kontsarütmide näol, lihtsalt ei eksisteeri.

“Tantsumaraton” ja Rainer Jancise helimaastik sobivad omavahel kui kaks sugulashinge. Kui teha järeldus, siis selleks, et saada täiuslikult sobivat helikeelt oma kehakeelsele loomele, pidigi Murdmaa ära ootama oma hetke, mil ta poeg, tema liha ja veri, talle selle komponeeris. Raineri heliilm on koguni nii vallutav, et väike black box saab seda täis seinast seina ning võtab tantsult lausa juhtimise üle. Kitarrikäigud ja löökriistad soleerivad, võimsad helilained mähivad vaataja tähelepanu. Silmadelt läheb rõhk kõrvale.

 

Black box’i peopesal

“Tantsumaraton” pole ei liha ega kala. Ei tants ega draama. Murdmaa  püüab kokku sulatada mõlemad, kuid kui muusika ja tantsu keemiline ühend on loodud ja see segu on nii maitsev, siis teksti ja tantsu puhul on see juba raskem tekkima. Kuidas saaks kirjanik Horace McCoy Ameerikas suure depressiooni ajal kirjutatud romaani “Äraaetud hobused lastakse ju maha?” aegruumist ja tekstist sujuvalt Murdmaa tantsusüsteemi loomulik osa? Koreograaf on kaua sõna ja kehakõnet paari püüdnud panna.  Selgelt ja täpselt lavalt antav verbaalne tekst aga füüsist kui väljendusvahendit kasutava tantsija oskustepagasisse tavaliselt ei kuulu. Balletikoolist saati treenitakse ju liikumissujuvust, mitte häälekasutamiskunsti. Murdmaa lahendab “Tantsumaratonis” selle nii, et paneb tegelasi tagaruumis jälgima videokaamera ja laseb Vanemuise näitlejatel maratonist osavõtjate tekstid peale lugeda. Tekib naljakas võõritusmoment. Otsekui äraarvamismäng: kelle häälega kõneleb tantsija Mari Savitski või Andrus Laur?. Aga see selleks. Kuulsast Sidney Pollacki samateemalisest linaloost meelde jäänud karakterid olid siiski nii elavalt silme ees, et vaataja silm hakkas automaatselt otsima sarnasust Vanemuise tantsijatega. Katre Unt-Lidmetsa rase väsimusest nõrkev naine ja Rita Dolgihhi “ärivaistuga”  rebasnaine olid põnevad ja tugevad tüübid. Vladimirs Latišonoksi Vee oli kõige võistlustantsijalikum ennast-nautivam karakter. Andrus Lauri ja Mari Savitski Robert ja Gloria olid mõlemad suure potentsiaaliga osad, mis saavad etenduste käigus kindlalt tuumakust ja duetina tegutsemise vabadust juurde. 

Black box’i tilluke ruum seab kõik prožektorivihku. Etenduspind, kus publik tantsija sirutatud jalga võib puudutada või iga õhutuuri tuuleiil tuntavalt põske paitab, nõuab autentsust, tingliku seinata alasti tõde, lähedalt vaatamise ja kuulamise võimalust. Loomulik peaks olema lavalt kõlav tekst, paatosevaba esitus, orgaaniline kehamõte. Ja isegi see tuleb päevavalgele, kuidas sobivad tolle ammu kirjutatud romaani laused oma ülesehituse ja kõlaga tänasesse päeva Murdmaa tegelaskujude mõtteid ja tundeid peegeldama. Muusika ja tantsu sedavõrd hea sugulassuhe viskab väljakutse ka sõnale. Kui sõna sidusus tantsumaterjaliga pole liimjalt tihe, siis torkab see lavastustervikusse mõra.

 

Perfektse terviku kuubik

Üks lavastus on ju kuubik kontsentreeritud elu: tihendatud tegevus, lõikavad karakterid, pingega ülesehitus ja läbikomponeeritud kunstide suhe – tervik, kus kõik komponendid on täiuslikult oma riiulisse sätitud ja struktuurivõrestik hoiab lülisid paigal. Tantsulavastuse puhul on veel kõrgendatud nõudmised: looja peab olema korraga nii lavastaja kui koreograaf. Vormid kaks teksti: ühe kehale ja teise sellise, kuhu keha end paigutama hakkab. Topeltülesanne. Või äkki – see, mis on täiuslikult komponeeritud tervik lavastaja jaoks, pole seda mitte vaataja silmadele? Meenub kuulsa Tuglase viis oma nooruses kirjutatud tekste lõpmatuseni redigeerida. Kuni täius käega katsuda ja iga tolmukübe hoolega ämbrisse pühitud. Liigne puhtusearmastus, liigne täiuslikkuse iha elus ju tegelikult segab. Hingaks kopsudesse täie sõõmu värsket õhku ja elaks täie rinnaga, kuid ei saa, sest hirm nöörib kõri ja tegutsemisvõime. Võib tekkida paanikahäire: mis siis saab, kui see, mis ma teen, polegi perfektne, kui keegi leiab selles mõne “vea” või kui kellegi mõte minu maailma negatiivse repliigiga purustab? Kuidas üks lavastus peaks “tehtud saama” nii, et mängulust kaduma ei läheks või perfektsionism kõike ei pleegitaks?

 

Elegantne lohakus

Murdmaa lavastuste elegantne lohakus inspireerib alati. See jätab vaatajale omad rajad mõtteuitamisteks. Boheemlaslik, täielikult intuitsioonil baseeruv loomisstiil tõmbab iga tantsuteose lahti jäetud struktuuriotsad võluväega tavaliselt ise kokku. Aga mitte seekord. Lõpp oli järsk kui kirvehoop. Sadamateatri “Tantsumaraton” jättis õhku vaimustuse muusikast ja julguse eksperimenteerida tantsu ja draama ühendi loomisega. Murdmaa on avastanud alkeemia saladuse. Jääb oodata uusi boheemlaslikult täiuslikke loomelaboriprodukte.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming