Muusika ja kunst, need me sõbrad kahekesi

Maria Mölder

Valdkondadevahelised kokkupuutepunktid on olnud üks mu lemmikteemasid juba mõnda aega. Ühest küljest võib öelda, et loomeinimeste vahel spontaanselt tekkinud koostöö toimibki kõige ehedamalt, täiesti tagant torkimata, siiralt ja kirglikult, jättes mulje, et üksteisele antakse vaid pilkudega teada, kuidas edasi toimida. Kõlab romantiliselt. Vahel tuleb siiski kunstlikult luua olukord, kus eri loomevaldkondade esindajad saaksid omavahel koostööd teha, seda kas või kolmanda valdkonna, näiteks teatri või filmi tarbeks. Ja siis sõltub täielikult inimestest, kas see kõik kannab vilja või mitte, kas tulemus on loomulik või jätab sunnitöö mulje. Leian, et pikalt siseringis kõpitsemine võib viia sama olukorrani nagu mõnes isoleeritud ühiskonnas, kus sulgumise tagajärjel hakkavad varem või hiljem välja lööma geneetilised haigused. Pean silmas kesist kommunikatsiooni välismaailmaga, ebaadekvaatset tagasisidet oma loomingulisele tööle, sulgumist elevandiluust torni, kuhu harva ka sõbrad viitsivad külla tulla, kuigi vahel kutsutakse küll. Ka sõnavara võib muutuda üksnes kildkondlikult mõistetavaks sõnamänguks, mis laiemale publikule enam asja olemust ära ei seleta. Alati on kurb viibida kontserdil, näituse avamisel või muul sündmusel, mis meeldib mulle hullupööra, mille programm on küll valitud peenetundeliselt kõikvõimalikke detaile silmas pidades, kuid sellest saab osa väga väike sisering – eriti kui see pole olnud eesmärk. Seda enam on rõõm näha teistsuguseid taotlusi ja õnnestumisi.

„ReVisioon”

3. detsembri laupäevasel pärastlõunal sai Okasroosikese lossis vaadata Tarvo Hanno Varrese fotoseeriat „Nurgad” ja kuulata ansambli Resonabilis kontserti. Igaüks võis fotodel näha tuttavaid paiku Tallinna tänavatelt, kuid vaadata neid läbi teistsuguse, fotograafi tõlgendusnurga. Selles kõrgete lagedega, kuid seletamatult õdusas paigas, mille kasutusaeg võib kuuldavasti ootamatult läbi saada, kui linn hoonele tulusama plaani leiab, on viimasel ajal pesitsenud kõiksugu kultuurset rahvast. Resonabilis alustas siin IV osa oma nüüdismuusikat ja -kunsti ühendavast sarjast „ReVisioon”, mis 2012. aastal jätkudes loodetavasti rohkem publikut leiab. Kohtusid hubane ruumikogemus, näitus, vaba olemisega kontsert, mis lubas väga lähedalt tutvuda musitseerimisprotsessiga, ning lahe seltskondlik koosviibimine, kus sai juttu ajada muusikute ja kunstnike endaga.

Soe ja vaba õhkkond, hästi balansseeritud muusikaline kava ja näitus võiks ka edaspidi saada mõnusaks põhjuseks, et Okasroosikese lossis kohtuda. Kuulajaid kutsuti ümber muusikute jalutama, üle nende õla noote piiluma ja pillimänguga lähemalt tutvuma, kuid nagiseval põrandal käidi vaid äärmisel vajadusel ja jäädi tagasihoidlikku kaugusesse. Teosed olid sel sundimatul olengul samuti valitud Resonabilise olemust ja mitmekülgsust tutvustavad: mõtlikest soolodest (Kristi Mühlingu repertuaaris Helena Tulve kandleteos „Silmaja” ja Tarmo Johannesel Salvatore Sciarrino flööditeos „L’Orologio di Bergson”) iga instrumentalisti virtuoossust ja karakterit esilekergitavateni. Intrigeeriv oli alustuseks kuulata Eugene Birmani lugu „defixio2”, mis varaküpsel moel omas põhjamaiste kolleegide looduga võrreldes väga erisuguseid tunnuseid – see on vist tõsine teemaarendus meile omase melanhoolsuseta? Ülo Kriguli tsükkel „Die Ernste Wandlungen” („Tõsised muundumised”) tõi Resonabilise kavva võluva huumori, keelemängud ja sellega koos teatraalsed mängud instrumentide ja vokaaliga, mis Resonabilise seltskonnale toredasti sobivad.

„Klaasimaailm”

Kunsti ja muusika koostoime teistmoodi näidet sai nautida „Klaasimaailmas”, kus norra muusikud, trompetist Arve Hendriksen ja löökpillimängija Terje Isungset musitseerisid eesti klaasikunstnike loodud ennenägematutel fantaasiainstrumentidel. Silmailu 21. detsembril aset leidnud „Klaasimaailma” viimasel kontserdil jagus ning ka kuuldav oli kuulatav – paari eelneva kontserdiga olid klaasinstrumentide võimalused nähtavasti vaid avardunud. Millist häält pillid teevad, selgus muusikutele enne esimest kontserti ja igal esinemisel kasutati neid nähtavasti eri kontekstis. See ongi vahest kunsti ja muusika kooseksisteerimise perfektne näide, lisandiks veel diskreetne, ent funktsionaalne video- ja valguslahendus, mis ei kipu haarama solisti rolli. Üks ei saaks selle kontseptsiooni puhul teiseta, sest pillimeistrita ei oleks muusikutel võimalik kuskilt välja võluda just selliseid helisid, muusikuteta oleks aga klaasikunstnike töö viljad kasutud objektid – küll kaunid asjakesed, kuid mitte muusikainstrumendid.

Lõbustav on see hoolikus, millega tihti välditakse sõna „improvisatsioon”, et põnevast ja vahvast ettevõtmisest ei saaks publikule midagi hirmutavat. Ju tehakse õigesti, sest inimesed on elevil ja lapsemeelselt uudishimulikud, nii laval kui ka saalis. Täpselt nii võikski hea improvisatsioon tavapublikule mõjuda. Üks keskmine klaasist sarv, milliseid oli Klaabu multikast tuttavlikus „Klaasimaailmas” pikemaid ja lühemaid, kõveramaid ja sirgemaid, kõlab nagu vana kooli veekeedukann pliidil, suuremat sorti merekohinaga teokarp või pudel, millesse puhuda. Eksperimentaalsetest pillidest kõla väljameelitamine on suur töö ja nõnda on kõikvõimalikud huiked, tatsumised ja kliginad just sellised, nagu nad parasjagu juhtuvad olema, saabudes sel hetkel, mil nad parasjagu tulema satuvad. Midagi kindlat seal ei ole – õnneks. Selle kohapeal sündiva loomingu, milles võib aimata kooskõlasid ja vilunud vormitunnet, ülimalt oluline osa on sisetunne, millal ja kuidas lõpetada, ning seda Arve Hendriksen ja Terje Isungset mõistavad. Ent kuna klaasinstrumendid ja kõiksugu laval nähtavad vidinad on nõnda kaunid ja fantaasiaküllase kujuga, siis hakkab südames iga kord valus, kui kõlarist kostab klaasiklirin, ja seda heli kasutas Isungset rütmipildi rikastamiseks korduvalt.

*

Edaspidi näeksin meeleldi veel julgemaid samme eri loomevaldkondade või ka muusikastiilide koostööks või kooseksisteerimiseks ühel laval. Oleme näinud Metsatölli ja RAMi sünergiat, aina enam popartiste on linnukese kirja saanud orkestri ees esinedes, mis tähendab, et heliloojad on selleks puhuks spetsiaalselt teinud orkestriseaded. „Klaasimaailma” puhul tekkis erisuguste võimendatud klaasihelide kõrval soov vahelduseks kuulda, kuidas kõlab klaas akustiliselt, igasuguste vilede ja tehnoloogiliste abivahenditeta. See oleks julge lähenemine, hoopis teistsugune ja nähtavasti intiimsem elamus, kus jaguks rohkem kohta ka Arve Hendrikseni tuntud headuses parajalt sulnile toonile (kuigi nautisin ka seekord lavale kaasa võetud huumorimeelt ja mängulusti). Resonabilise „ReVisiooni” puhul on huvitav, millal liigub suurepärase kontseptsiooniga ruumielamuse eksperiment, muusikute ja kunstnike kohtumisest sõprade ja tuttavatega laiemasse avalikusesse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming