Muusika aeg või muusika ajas

Jaan-Eik Tulve

Aeg kui meie elutunnetuse küllaltki materialiseeritud väärtus voolab aina kiiremini ning et tolles liikumises midagigi märgata, on vaja ta hetkeks seisma panna. Seetõttu on väga ammune traditsioon märkida ära punktid inimese kulgemisel ajas. Kuna kogu loodud mateeria on niivõrd võnke- ja pöörlemiskeskne, siis aitab aastast aastasse või ka sajandist sajandisse korduv loodusseaduste muster tegelikult meil kõigil elada oma korrapärast elu. Jumal lõi kuue päevaga maailma ning puhkas seitsmendal päeval. See seitsmepäevane tsükkel ongi kogu tänapäevase elukorralduse alus. Kes on kogenud täielikku päikesevarjutust, see teab, et hetkeline pimenemine ebaloomulikul ajal lööb elu täiesti rööpast välja: linnud vakatavad, loomad uluvad ning inimest haarab paanika. Inimese kõige tajutavam tiksumine on tema südamelöögid. Kui need lakkavad, järgneb sellele ajarännaku lõpp ning väga suur elukvaliteedi muutus.

Pole siis ime, et mida kiiremini me ajarööbastel liigume, seda vähem paneme tähele loodust enda ümber. Hea, kui märkame vahel mõnd teivasjaama. Üks selliseid on tänavune muusika-aasta, eriline juba oma kolme a tõttu. Aasta koosneb päevadest ning just täna pannakse punkt ka festivalile nimega Eesti muusika päevad. Mis on siis see muusika, mida on püütud raamida nii päevade kui aastatega, kuid mida kuulates tajume oma aega just kõige vähem ning mis seeläbi ongi ehk ühendus hoopis meid ootava tulevase ajastuga?

Esimene Moosese raamat algab nõnda: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa“. Sellele lisab Johannese evangeelium selgituse Jumala olemuse kohta: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal“. Sõna võime mõista kui laulu. Kuigi keegi ei olnud seda kuulamas, võib oletada, et maailm on loodud lauldes. Seetõttu ongi laul üks inimese kõige loomulikumaid väljendusvahendeid, kui tahta, siis ka vajadusi. On tähelepanuväärne, et piibliaegade silmapaistvamaid persoone kuningas Taavet on eelkõige tuntud kui laulik. Ta oli sõjamees, juudi riigi rajaja, kuid peaaegu kõikidel kujutistel on tema atribuudiks mõni muusikariist. Ja tõepoolest, Jumal on eriliselt õnnistanud just tema laulu, kuigi ka sõjapidamises oli ta osav.

Traditsioonilises ühiskonnas on laul alati sakraalne ning ka vastupidi, kõik sakraalsed toimingud talitatakse lauldes. Kui kuningas Taavet välja arvata, ei ole laulik ajaloos olnud personaalne figuur, vaid pigem institutsioon. Esimese aastatuhande kristluses kuulus paavstide ning kõikide muude religioossete võimukandjate lähiringi alati ka lauljaid ning seda püüdsid kopeerida omal moel ka ilmalikud ülikud. Sealtpeale sai muusiku rolliks tihti olla toreduse väljendajaks, kuigi oma Loojaga ühenduses olev looja suudab sakraalsust edasi anda lihtsates tantsulugudeski. Nagu paljudes muudeski valdkondades, hakkas valgustusajastust peale ka muusikas ilmnema teatud eneseimetluse tõus, mille tulemust võib näha juba XIX sajandil välja kujunenud virtuooside kultuses ja despootdirigentides; järellainetus kestab tänaseni.

Kui puudutada hetkeks jälle ajatemaatikat, siis arvan, et elame huvitaval ja värskel ajastul. Aastatuhat on läbi, aeg on täis saanud, küllastunud. Isegi tänavuste Eesti muusika päevade alapealkiri oli „Küllus“. See tähendab, et meil on võimalus alata uuelt lehelt ning vaadata algusse. Ka muusikas.

Kui peaksin iseloomustama tänapäevast muusikat, siis võiksin selle kokku võtta kahe sõnaga: sisu otsimine. See muidugi ei tähenda, et varem pole sisu olnud oluline, kuid praegune üleüldine sisutühjus on nõnda totaalne, et sisu järele on igas eluvaldkonnas karjuv vajadus. Virtuoossus on saanud uue tähenduse ning kuna kõiksugu tehisvidinad on võimelised inimese kiiruse ületama miljonites kordades, otsitakse muusikas järjest rohkem ja uuesti vaimset sõnumit. Enam ei tähenda kiirem, suurem ja valjem paremat ning sellise arusaama on selgelt defineerinud John Cage oma teoses „4’33’’“. Loomulikult ei ole ka vaikus automaatselt hea, sest vaikus on alati millegagi suhtes. Absoluutne vaikus pidi inimese hulluks ajama. Veel suurem oht on lihtsusega. Nii lihtsusesse kui ka vaikusesse peab minema tõeliselt, kuna petukauba tunneb juba kaugelt ära.

Tänapäeva kõige suurem defitsiit on mõtlemisvõime. Inimene on oma olemuselt laisk ning seda ära kasutades tungib uksest ja aknast sisse meie eest ära tehtud elukorraldus, see süvendabki mõttelaiskust. Seda vaatamata täistuubitud kooliprogrammidele, kuigi kõike ju tegelikult vaja pole. Mõtlev inimene õpib ära iga ameti, mis talle huvi pakub. Kui huvi ei ole ja mõelda ei oska, pole kasu ka ülikoolidiplomist. Muusika puhul on asi küll natuke keerulisem, sest hea muusik peab ka ajas omajagu küpsema. Ajaga teritub näpulöök või poognatõmme ning aeg aitab seda ka mõtestada. Nii muusikuks kui ka inimeseks kasvamisel on kõige olulisem aga eeskuju ning kuulamine. Muusika on kuulamisega otseselt seoses. Inimhinge kasvamine vajab samuti kuulamist. Kuulamine ei ole aga ainult kuulmine. Kuulamine nõuab aega. Muusika kuulamine nõuab muusika aega ja inimene olemine aega muusikas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming