Multimeedia (mõttetu?) vool meedias ja kontserdilavadelgi

Virve Normet

VÕS: multimeedium – heli, videot, teksti vm esitusvorme tervikuks ühendav meedium.  

Eesti Interpreetide Liit esitas Kumu auditooriumis taas järjekordse nn multimeediaprojekti, kontserdi, mis kandis pealkirja “Vool”, esitajad Sirje Mõttus (akordion), Kristi Mühling (kannel), Tarmo Johannes (flööt) ning multimeediakunstnikud Riina Maidre ja Maksim Šurin. Kavas olid teosed järgmistelt heliloojatelt (esitamise järjekorras): Mariliis Valkonen, Luciano Berio, Esa-Pekka Salonen, John Cage, Tatjana Kozlova, Toshio Hosokava ja Mirjam Tally. Armsad muusikud andku andeks, et ma nende kordaminekute juurde jõuan alles artikli lõpus!

Kontsert tekitas kiusatuse välja öelda paar mõtet, mis riivavad peaaegu iga päev silma-kõrva. Äraleierdatud sõna “multimeedia” on kaotanud oma žanrilise tõsiseltvõetavuse. Nii tundus mulle sellegi kontserdi puhul, mis oli helitööde poolest pilkupüüdev, kuid millele taust-pildirida osutas kohati üsna küsitavat kaastoimet.

Aastakümneid tagasi, kui stereoheli levik inspireeris näiteks raadio luuleprogramme muusikaga emotsionaalsemaks muutma/illustreerima, läks kahjuks mõõdutundetult moodi ka peaaegu iga sõnaline lõik muusikaga katta. Sellest “lastehaigusest” ei ole siiani välja tuldud. Otse vastupidi – see on süvenenud meie kõikides raadio- ja telekanalites. Vaadake-kuulake selle pilguga! Või meenutage, kas teilegi pole närvidele käinud, kui loetakse ilmateadet, spordi- või päevauudiseid, algava saateaja sisukorda või midagi muud vajalikku, aga “all” käib kilinal-kolinal suvaline muusikataust, mis ei ole ei emotsionaalselt ega sisuliselt põhjendatud ega vajalik, veelgi hullem – see segab ja kohati lausa katab sõna! Selline tobedus, et mitte öelda – kultuuritus – vohab nii pildikanalites kui kõigis avalik-õigusliku ja eraraadiote saateprogrammides. Niisama ebakultuurne (ja närvidele käiv!) on, kui spordisündmuste või pidulike otseülekannete puhul telereporter unustab ära, et primaarne on sündmuse telepilt, mida vaataja kodus näeb, ent reporter muudkui täidab arutult “aega” oma lakkamatu jutuvadaga, mis segab sündmuse adekvaatset jälgimist, tappes peaaegu täiesti võimaluse sellest emotsionaalselt osa saada. Üks meedialiik nagu ei usaldaks teist, ja kahjuks – olulisemat, primaarsemat.

Nüüd on see (halb) mood iga hinna eest ühildada väljendusvahendeid või, peenelt väljendatuna, kunstiliike, jõudnud kontserdilavadele. Loova mõtte ajel võib sellest sündida ja sünnibki häid tulemeid. Kergekaalulisema või vähem andeka tööga püütakse lihtsalt helitööle videopildiga midagi “juurde anda”, trafarettväljendit kasutades – uut dimensiooni luua (?!). Lootes, et 1+1 = 3. Kui see tõesti nii juhtub, on eesmärk täidetud ja IME sündinud. (Sellise hetke sündi kogesime eelmisel hooajal kord siinsamas Kumus, kui Kadri-Ann Sumera mängis Lepo Sumera teost “Pardon, Fryderyk!” ja tuleleekides värelev videolava koos improvisatsioonilis-sugestiivse muusikaga tõi justnagu helilooja enda vaimu ja vaimsuse meie keskele.

Paari hooaja jooksul on siin Kumu auditooriumiski olnud häid leide või õigemini huvitavaid momente, ent rohkem siiski “kobamist”. Selline muusikale mingi uue dimensiooni andmise, või muusika nähtavaks manamise püüe pelgalt video toel on mulle meelde toonud aegade tagant veel ühe teise analoogi. Kuuekümnendatel püüdis Eesti Raadio muusikatoimetus kuulaja meeldumusi avardada ja teha kogemuslikult arusaadavamaks ja meeldivaks Johann Sebastian Bachi ning enne teda tegutsenud heliloojate loomingut. (Seda vajadust on praegu raske mõista, sest Vivaldi, Corelli, Bach jpt on nüüd ju hästi tajutav klassika, ja armastatud klassika. Peaaegu meeleolumuusika.) Tollal kasutati aga kuulamise kõrval ka ”suupärasemaks“ tegemise lihtsaid võtteid. Näiteks ansambel Les Swingle Singers laulis võluvalt Bachi muusika töötlusi, Walter Carlos mängis süntesaatoril kaunikõlaliselt Brandenburgi kontserte jne, jne. Võrdleva kuulamise järel koos tarkade meeste vestluse ja kommentaaridega jõuti lõpuks ikkagi hämmastunult tõdemuseni, et – ennäe! originaal-Bach on ise ju vähemalt sama kaunis, aga palju sügavam, inimlikum…

Kui ma olen kuulanud kaasaegsete (noorte) heliloojate teoseid, mida on püüdlikult visualiseeritud, tekib mul – eelmise näite põhjal – mulje helilooja/interpreedi ebakindlusest, kas kuulaja ikka mõistab teda, mulje, et tegijad püüavad keerukat helitööd, tihti emotsionaalselt või loogiliselt raskesti mõistetavat, tuua pildi või video abil kuulajale lähemale. Iseenesest õilis soov, mis mitte alati oma eesmärki ei täida.

Ka käesolevast kontserdist kõneldes meeldis mulle hästi muusika kui “asi iseeneses” ja pean kõvasti lugu kõigist kolmest interpreedist. Palade kõrvutamine kavas oli julge ja toimis hästi. Ansambli koosseisus olid pillid, mida mitte tihti ei kuule: kannel ja akordion. Esitajate kõrgtase ja teostesse süvenemine oli lähedane täiusele. Oleksin tahtnud seda kõike nautida “akadeemilise kammermuusikana”, ilma pilditaustata, või isegi ehk suures plaanis vaadata, kuidas kandlelt kauneid ja ebatavalisigi kõlasid välja võluti.

Kuigi, pean tunnistama, ka videokunstnikud püüdsid tõesti tabada helitööde rütme, eelkõige rütme, aga ka mingit allteksti, “värve” emotsionaalses mõttes ja värve naturaalses tähenduses. Häirivalt, kohati isegi juba saavutatud muljet hävitavalt mõjusid aga tehnilised “apsud” ja pildirea sisemised liiga sagedased motiivikordused. Tundus, et muusikaga täidetud AEGA ei kandnud pildirea fantaasia välja. Teise äärmusena oli Mariliis Valkoneni “Unejutt” avaloona jälle liiga “paksult pilti täis” ja hõrk, huvitavate mõtteleidudega, kohati habras ja pealkirjale vastav muusikaline kude ning videorida ei haakunud omavahel kuigi hästi. Kõige sümpaatsema ja terviklikumana mõjusid värvirohke Luciano Berio “Sequenca nr  XIII sooloakordionile”, John Cage’i soolokandlepala “In a landscape” leidlik pildilahendus ja Toshio Hosokava “Birds. Fragments.” flöödile ja akordionile oma kirgas-puhaste värvidega (kui ainult motiivikordamist nii palju poleks olnud!).

Multimeedia ehk mitme kunsti kokkusobitamine tervikuks loob palju võimalusi ja palju riske. Kõikidele muudele “multidele” ja ohtudele lisaks ka erinevate inimeste võimalike tajude ning arvamuste paljususe.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht