Mulle meeldis!

Toomas Velmet

Aram Hatšaturjani ballett „Spartacus” 14. VIII Birgitta festivalil, esitaja Moskva Riikliku Akadeemilise Balletiteatri trupp.        Olin päris poisike veel, kui minu tähelepanu tõmbas kodusel raamaturiiulil üks kõvakaaneline „telliskivi”, mille seljale kirjutatud „Raffaello Giovagnoli SPARTAKUS”. Küsimusele, mis see on, sain vastuse: sulle paras lugemine. Tõepoolest, 545 lehekülge sai peaaegu jutis neelatud ja nii mõnigi koolitükk jäi hooletusse. Mõni aeg hiljem kuulsin isa rääkivat, et ta nägi Moskva Suures Teatris Aram Hatšaturjani (1903–1978) balletti „Spartacus” (1950–1954).  Ta kinnitas vaimustuses: poleks arvanud, et midagi nii mehist ja kirglikku on võimalik balletiks vormida. See meenus mulle nüüd, kui Birgitta festivali teisel õhtul pakuti Moskva Riikliku Akadeemilise Balletiteatri esituses Aram Hatšaturiani balletti „Spartacus”.

 

Palju olulisema tegurina kui esitaja tõmbas mind etendusele Hatšaturjani muusika. XX sajandi suurest ja elitaarsest nõukogude heliloojate kolmikust Prokofjev, Šostakovitš, Hatšaturjan  on viimane ikka jäänud tagaplaanile ja teda pole kunagi samaväärselt hinnatud, kuigi tegemist on ikkagi tänaseks ajaloo poolt geeniusteks tunnustatutega. Tõsi, Hatšaturjani teoste ettekannete arv tundub nimetatud kolleegidega võrreldes ajas ikkagi vähenevat. Nüüd oli tänu Birgittale võimalik kerge vaevaga kontrollida aja tööd helilooja loomingu kallal ja kas tempora mutantur et nos mutamur in illis. Balletti „Spartacus” ei ole võimalik mis  tahes trupiga etendada, selleks peab olema vägagi arvukas meestantsijate vägi, kes kõige ettenähtuga on võimeline hakkama saama, ja neid truppe on üldse vähe. Moskva teatri Birgittale toodud etenduse lavastajad ja koreograafid on sama teatri kunstilised juhid Natalja Kassatkina ja Vladimir Vassiljov.

On öeldud, et lavastuses kasutatakse Hatšaturjani kogu selleks loodud muusikat ja et koreograafia on klassikaline, kuid asjatundjad on seda nimetanud  isegi erootiliseks ja skandaalseks. Etenduses oli tõepoolest stseene, mida võib liigitada õrna erootika klassi, kuid arusaam skandaalsusest erineb arvatavasti vene ja eesti publiku poolel suuresti, küllap oleme pisut enam rikutud. Kui maitse erineb, siis saab kindlasti nalja. Päris tublisti pani vähemalt mind muigama kavaleht, kus kirjas, et etenduse Rooma võitlusstseenide autoriks on (Venemaa Föderatsiooni) vabamaadlusföderatsiooni asepresident,  föderatsiooni Vene Võitlus asepresident kindralmajor vürst Aleksandr Malõšev. Oleks ometi veel president seda teinud!? Moskva etendus pidi rabama ka Jelizaveta Dvorkina 300 luksusliku kostüümi ja Jossif Šumbatašvili kuus tonni kaaluvate dekoratsioonidega, mille ülesseadmiseks kuluvat kaheksa tundi. Kõike seda Pirital muidugi ei olnud, aga vaatemängu selleks hästi sobivas miljöös seeeest küll ja küll. 

Aram Hatšaturjani, ma ei häbene seda öelda, geniaalne muusika oli suurepärase kvaliteediga salvestanud Moskva Novaja Opera sümfooniaorkester dirigent Valeri Kritskovi juhatusel. Arvata, et meiegi orkester oleks selle partituuri üheks etenduseks omandanud, on utoopia vallast, sest see kuulub ülikeeruliste hulka. Loomulikult oleks efektne olnud seda kirglikku orkestrivirtuositeeti mitte ainult kuulda, vaid ka näha, aga lavalgi oli vaatamist  küllalt. Samas saaks mõni dirigent meile siiski pakkuda võimalust selle balleti muusikat elavas ettekandes nautida, sest teatavasti on autor balleti „Spartacus” muusikast koostanud lausa kolm süiti. Minu suhe balletižanri on pehmelt öeldes jahe ja seetõttu asjatundlikkusest kaugel ning etenduse hinnangul piirdun kõige lihtsama ja pretensioonituma lausega: mulle meeldis. Ja oma rõõmuks pean märkima, et kloostritäiele  publikule samuti, sest nn jalgaplaus lisaks kätelt kostuvale oli sedavõrd võimas, et tekkis kerge hirm ajutise parteri vastupidavuse pärast.

Kõik lõppes siiski õnnelikult ja kogu etendus tuleb lugeda menukaks. Mina, kes ma nautisin eelkõige Hatšaturjani muusikat, tahan lisada, et väärtuslikum osa autori loomingust on meil teenimatult unustatud. Lisaks „Mõõkade tantsule” balletist „Gajane” (1939–1941) on see helilooja kirjutanud Viiulikontserdi (1940), Tšellokontserdi (1946) ja enne neid veel Klaverikontserdi (1936), mille esiettekande väljapool NSVLi tegi suure eduga Arthur Rubinstein. Ja keegi meist pole kuulnud ühtegi tema kolmest sümfooniast, millest vähemalt ühe suur partituur sisaldab lisaks täissümfooniaorkestrile veel 15 trompetit ja oreli. Selle Gruusiast pärit armeenia helilooja helikeele koloriidi ja orkestratsiooni geniaalsus väärivad, et meiegi oleksime  sellest midagi kuulnud. Tempora mutantur! ja Birgitta festival koos sellega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming