Muljeid Kaliningradi orelikonkursilt

Ivalo Randalu

Eestlastel läks konkursil võrdlemisi hästi. Läänemere idakaldale on tekkimas uus orelimuusika pesa – tekkimas ses mõttes, et orelikonkursi idee generaatoriks ja kunstiliseks juhiks on armeenia päritolu vene helilooja-organisti Mihhail (Mikael) Tariverdijevi lesk Vera Tariverdijeva ning Kaliningrad tema emotsionaalne valik. Emotsionaalne on valik aga ses mõttes, et praegu leidub seal ainult üks keskpärane orel endisest katoliku kirikust kontserdisaaliks kohandatud hoones. Ent tegu on ilmselgelt perspektiivika ettevõtmisega: tänavune M. Tariverdijevi nimeline konkurss oli juba neljas (alustati 1999. aastal), suurejooneline ja isevärki korraldusega.

Nimelt toimetati helilindivooru järel esimene mänguvoor paralleelselt Moskvas ja Hamburgis, kummaski 20 väljavalitule, teise vooru Kaliningradis pääses vastavalt 10 (meilt Aare-Paul Lattik) ja 9 (Ulla Krigul) ning lõppvooru septembri alguses 6 võistumängijat. Aare-Paul Lattik saavutas III koha, Ulla Krigul jäi napilt oma VIII kohaga finaalist välja. Nii mõlemad esimese vooru žüriid kui Kaliningradi kohale kutsutu olid rahvusvahelised ja erineva koosseisuga, kus kaasmaalane laua taga orelipuldis pingutavaid kaasmaalasi loomulikult ei hinnanud. Võistlejaid kogunes 17 riigist, 9-liikmelise žürii eesotsas seisis kahe Venemaa esindaja kõrval Moskva konservatooriumi oreli- ja klavessiiniprofessor Natalia Gurejeva, ülejäänud olid Saksamaalt, USAst, Jaapanist, Prantsusmaalt, Hispaaniast ja Eestist Andres Uibo. Tema muljetele siin toetumegi.

Uibo sõnutsi olid kavad mahukad, kuni kolm tundi, ja ettenähtud ajastud, s.o barokk, romantism ning kaasaegsed tööd, jagunesid enam-vähem võrdselt. Tase kujunes kõrgeks. USA esindaja, Bostoni Sümfooniaorkestri organisti James David Christie’ sõnul oli seekordne tal 40. osalemine žüriides ning sealjuures kõige tulemuslikum. Küsitavusi tekitas vaid prantsuse barokk, väga põnevad seevastu olid nüüdisteosed, ka ilusat Bachi ja romantikuid kuulis. Võitja Istvan Matyas (1980) Ungarist aga esines kõigega ülihästi, nii küpset noort kunstnikku polnud ka suurte kogemustega maestrod varem kuulnud. Seitsmest eripreemiast üks, Tallinna orelifestivali oma, antigi Matyasele, nii et tuleval aastal kohtume temaga oma orelifestivalil vähemalt kahel korral.

Hästi läks samuti Andres Uibol endal, seda mitmes plaanis. Esiteks tutvus ta žüriikaaslase, Pariisi Conservatoire National de Region’i professori dr Marie-Louise Langlais’ga, kellelt kuulis palju huvitavat prantsuse muusikaelu tausta kohta ning tagatipuks veel seda, et oreliajaloolasena peab maestra Eestit ja Lätit orelikultuurilt läbi pikkade sajandite eesrindlikuks koguni Euroopa mastaabis. Teiseks äratas suurt huvi kolleegide seas Lattiku programmis kõlanud Uibo “Ja ma nägin”, noodid rändasid Prantsusmaale, Jaapanisse, USAsse, Hollandisse.

Lõpuks veel selline tähelepanek, et praegu liigub oreliasjandus läänest ida suunda: sinna, kus baas nigelam, tulevad tegijad taha, rikka koha peal kunst ei kasva, see otsib kohti, kus pole veel mugavust tekkinud. Noored vene organistid paistavad tänu tugevale pianistlikule põhjale silma arenenud manuaalitehnikaga ja kui sellele lisandub mentaalne lihv läänes, tutvus sealse jõuka pillipargiga jne, võib oodata peagi suurepäraseid tulemusi.

Üks ilmekas näide ka antud konkursi raames: Vene riigiduuma esimees Georgi Boos pani omast taskust välja 5000-dollarilise eripreemia “Isamaa lootus” parimale (seekord veel kuuendaks tulnud) Venemaa esindajale. (Lugege see koht ette mõnele seitsmesaja-miljoni-mehele!) Kui täitub Boosi võimalik Kaliningradi kuberneri kohale pääs, lubab ta taastada kõik sealsed kirikud ja neisse orelid sisse ehitada – on ruumi järelduste tegemiseks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming