Muljeid ja meenutusi Johannes Jürissoni artikleid lugedes

Maret Tomson

30. detsembril möödus viis aastat muusikaajaloolase ja pedagoogi Johannes Jürissoni lahkumisest. Meenutades seda päeva, lehitsesin taas Maris Kirme koostatud Jürissoni kirjutiste kogumikku „Metsateel”, mis ilmus 2009. aastal  kirjastuses Ilmamaa.  Raamatusse on valitud 19 artiklit aastatest 1972–2006, põhiteemaks eesti muusika, mis oli autorile kõige südamelähedasem. Siin on  mitu kirjutist Mart Saarest, Heino Ellerist, Artur Kapist, Rudolf Tobiasest, Leonhard Neumanist, aga ka Jürissoni algkooliõpetajast Paul Kondasest, Tallinna konservatooriumi õppejõust ning tema diplomitöö juhendajast Karl Leichterist, nakatava naeruga kolleegist Leo Normetist jt. Need ei ole akadeemilised uurimused, vaid mõnusa sõnaseadmisega esseelaadsed mõtisklused, kus ei puudu autori eripärane vaatenurk.   

Kogumikule annab suure lisaväärtuse põhjalik ja asjatundlik ülevaade Jürissonist kui muusika uurijast ning propageerijast. Maris Kirmel on antud teema käsitlemiseks rikkalikud teadmised ja kogemused tänu tema varasematele analoogilistele väljaannetele Karl Leichteri ja Leenart Neumani kohta. Asjakohane on ka Jürissoni kirjutatud ja koostatud raamatute nimekiri ning nimeloend raamatu lõpus.  Tänapäeval käsitletakse muusikaajalugu võimalikult terviklikuna. Vaatluse alla ei võeta mitte ainult heliloojad ja nende teosed, vaid ka kogu vaimne atmosfäär, mis ajastut iseloomustab. Nii lähenes muusikaloole ka Jürisson. Kultuurilooline tagamaa või ajastu hing – nagu ta ise on nimetanud (lk 124) – oli talle eriti huvipakkuv uurimisobjekt. Sageli võttis ta abiks sobivaid paralleele kirjanduse ja kujutava kunstiga, mis aitasid konteksti sügavamalt  avada. Üheks Jürissoni lemmikteemaks oli XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse Tartu muusikaelu. Seda kirjeldades on autori väljendused mõnikord saavutanud lausa kirgliku kujundlikkuse: „Nagu üha suurenev veemassiiv murrab lõpuks tammid ja tormab kohisedes voolama, nii taganesid 20. sajandi algul mitmed vaimsed tõkked, mis olid ahendanud rahvusliku kultuuri veresooni. Uksed-aknad prahvatasid lahti. Alles värske õhu sissehingamisega saadi aru, millises  umbses keskkonnas oldi elatud. Eelkõige tajus seda Tartu noorus” („Heino Elleri loomingu kultuuriloolisest taustast Eestis”, lk 125).       

Kogumiku ühed köitvamad leheküljed on seotud eri kunstiliikide võrdlusega. Artiklis „Novaator ja dissonantsijääger” on autor avaldanud veendumust, et Mart Saar lõi „muusikas sedasama, mida tegid Tuglas, Suits, Semper jt kirjanduses, luules ja kirjanduskriitikas, Triik, Mägi, Raud jt maalikunstis” (lk 60). Huvitavaid seoseid on leitud noore Mart Saare heliloomingu  ja Nikolai Triigi maalide vahel: mõlemas põimuvad impressionistlikud jooned ekspressiivsete värvide ja jõuliste kujunditega. Autor on kirjeldanud sündmusi nii elavalt ja värvikalt, et vahel jääb mulje, nagu oleks ta ise seal viibinud: näiteks XX sajandi alguaastatel kultuuritegelaste koosviibimistel Karl Eduard Söödi ja Tobiase korteris, kus arutati uue kirjandusseltsi asutamist, kuulati Tobiase vaimustavat klaverimängu või peeti tuliseid  sõnalahinguid („Polemiseeriv ja sihterajav muusik ja kunstnik”, lk 38). Teisal näeme teda koos Artur Kapiga Liivamäe loodust nautimas: „Hommikul ärgates võis avada akna õitsvasse aeda. Tuppa hoovas lillelõhna ja lindude laulu. Talust mõnikümmend meetrit lõuna pool algas tore kuusemets. Hommikuti, õhtuti ja lõunati tilisesid karjakellad. Hääli ja rütme kui palju!” („Artur Kapp Liivamäel loomingulist inspiratsiooni saamas”, lk 172).     

Jürissoni kirjutis 1998. aastast „Lugedes Tammsaaret mõtlen Artur Kapile” on üks minu lemmikuid. Artur Kapi isiksuse ja loomelaadi võrdlus Tammsaare omaga on põnev ja minu teada pole seda varem sellisel kujul käsitletud. Artiklit lugedes kangastub silme ette autori enda isikupärane esinemislaad. Jürissonil oli erakordne anne kuulajat köita mõtisklustega, mis sündisid justkui kohapeal improviseerides. Meenub üks tema paljudest  sõnavõttudest, mis toimus Mart Saare sünniaastapäeval Hüpassaares tõenäoliselt 1997. aasta sügisel. Jürisson rääkis, kuidas ta olevat unenäos kohtunud Mart Saarega ning vestelnud tänapäevaste muusikaelu vooruste ja puuduste teemadel. Viimaseid oli eriti rohkesti. Kõneledes hoidis ta käsi ikka kõhu peal seongus, kõikus kergelt jalalt jalale, silmad vaatamas üle kuulajate peade kuhugi kõrgemale, kust tuli inspiratsioon. Kahju, et toona ei  taibanud seda salvestada, kahjuks esines ta ka raadios väga harva. 

Enne lõplikku lahkumist kohtusime Jürissoniga 2005. aasta suvel Viljandi folgi avakontserdil. Meelde on jäänud tema kõhn kuju ja aastatega ikka helesinisemaks muutunud silmad, kust paistis juba teispoolsuse helk, aga mis  ometi teraselt ja osavõtlikult elu silmitsesid. Mitmetähendusliku ja õnnestunud pealkirjaga raamat „Metsateel” hoiab tulihingelise eesti muusika eest võitleja Johannes Jürissoni vaimset pärandit ning äratab isiklikke mälestusi neis, kel oli õnne temaga suhelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming