Muinasjutumets Põlva lähistel

MARIA MÖLDER

Intsikurmu festival 5. ja 6. VIII Põlvamaal.

Suurejoonelised instrumentaalkulminatsioonid rõhutavad Marten Kuninga bowielikku lavalist kohalolekut Anna-Maria Jams

Suurejoonelised instrumentaalkulminatsioonid rõhutavad Marten Kuninga bowielikku lavalist kohalolekut Anna-Maria Jams

Kui aastaid tagasi olin veendunud, et nn Eesti oma „Positivust“ otsides tuleb vaadata Kilingi-Nõmme poole, siis juba mõned aastad on seda kohta vaikselt üle võtmas Intsikurmu. Festivali „Schilling“ tegijad lihtsalt keelduvad oma nägu programmi mõttes masside poole pööramast ja mõtlevad eelkõige sellele, et neil endil oleks muusikaliselt huvitav. Intsikurmu esinejavalik on heas mõttes turvaline, aktuaalne ja mitte nii põranda­alune, koosnedes praegustest Eesti tõsiseltvõetava popmuusika tippudest. Korraldajad on teadlikult esinejad oma maitsefiltrist läbi lasknud ja kutsunud ka välisartiste.

Eesti muusikas toimunud plahvatus on üldiselt tore ja võimas. Need anded, kes meil on, ei ole enam tuntud ainult suitsustes baarides ja tehasehoonetes, vaid esinevad üle Eesti ja paljud ka väljaspool. Ootamatult võivad nende eluloolisi fakte puistata ema või onupoeg Kapa-Kohilast, sest need muusikud on nüüd lahedad ja neist kirjutatakse seltskonnaveergudel. See puutub nii palju asjasse, et Koit Toomet või The Suni kutsumata saab Lõuna-Eestis teha suure festivali, kuhu isegi kohalikel on huvi tulla, kus publik tunneb bändide muusikat, elab väga aktiivselt lava ees kaasa ja sageli ka laulab esinejatega koos. Tühja lavaesist ei näe ühelgi bändil. Mõnus lämbe suveilm, mõned äikesenooled ja paras pangetäis vihma ei seganud festivali tänavu sugugi – tekitas pigem hea ühistunde. Üldiselt oli Intsikurmus suurepärane heli ja meeldivad videotaustad, mõnusa valgusmängu taustaks mets lõuendina, ning puude vahele oli puistatud installatiivseid objekte. Olemine oli nagu mõnusas suures majas, kus tuli liikuda kahe toa, köögi ja veel paari kambri vahet.

Intsikurmus paistis välja korraldajate tohutu kirg instrumentaalmuusika vastu: eriti rohkesti oli kokku kutsutud kirkamaid näiteid juba kümmekond aastat tagasi õilmitsenud jazzrock’i, postrock’i ja orkestraalse rock’i vallast. Mooncake New Symphonic Music Or­chestra Venemaalt, Argo Vals Band ja Erki Pärnoja Himmelbjerget olid kõik nagu sama pere andekad lapsed. Enam-vähem samasse seltskonda võib liigitada ka elavaloomulist sünteka-rock’i esitanud Micucu (ilmselgelt Jaga Jazzisti peal üles kasvanud noored), mille helipildist tõusid esile Mikk Simsoni jõulised löökpillid. Wolfredti postrock mõjus Intsikurmu suure lava helilahendusega samuti võimsalt. Esimest korda tundsin, et kui festivalil on koos liiga palju hirmus häid ja stiililiselt ühte väravasse bände, siis kisub üksluiseks ning kõrv tahaks puhkust, mõnda halvemat esinejat, mille tasemes mul korraldajatega maitse radikaalselt lahku läheks. Aga kõrva torkas vaid üks selline, lõikavalt ebameeldiva naisvokaaliga Katéa Soomest.

Festivali kavas kohtas ka palju häid sooloartiste või isikupõhiseid ansambleid. Mikk Pedaja on üks pealtnäha vaikne poiss, kelles pulbitseb tohutu lavaenergia. Mõõdukas elektroonika kasutamine kuulub tema esituse juurde küll, kuid ta suudab oma hääles peituva karakterimerega publiku enda külge naelutada, nagu vähestele on antud. Näiteks tema „Eesti laulu“ hitt „Seis“ kõlas akustiliselt talle hoopis omasemalt, teistlaadi pingega. Ingrid Lukas oma iselaadi elektroonilise loominguga andis samuti täiesti rahuldava elamuse, aga seekord ei olnud ta tippvormis. Tänavusel Tallinn Music Weekil oli tema esinemine vapustav: hääl kõlas selgemini ja esinemise efekti tagasid neli tantsijat. Noëp suutis teismelisele publikule hämmastavalt suurt muljet avaldada ja eks ta üle keskmise tantsumuusika olegi, kuigi mul jääb siin üle distantsilt noogutada ja oma passis kirjas vanuse üle mõtteid mõlgutada.

Kord ammu juhtus, et vedasin end kipsis jalaga Marten Kuningat kuulama. Kontsert oli teisel korrusel, inimesed vaatasid mind nagu väärakat, aga elamus oli seda väärt. Nüüd on tal selja taga hoopis teine bänd Miljardid ja vahepeal aset leidnud tubli settimine, nii et seekord tasus Miljardite esinemine veel rohkem ootamist. Kuningas on teinud targa valiku anda endisest rohkem ruumi bändile ja seetõttu aitavad suurejoonelised instrumentaalkulminatsioonid Marten Kuninga bowielikku lavalist kohalolekut veelgi paremini rõhutada. Kunagine vaese mehe Vaiko Epliku kuvand on ammu asendunud millegi silmatorkavalt omanäolisemaga ja oma õnnestunumates lugudes segab ta muusikalisi mõjutusi vaat et osavaminigi.

Reket on kahe päeva jooksul esimene tegelane, kelle sõnu teatakse peast ja autogrammisaba on kaugele näha. Siiras loo jutustamine ja sarmikas olek veenab täielikult, et tegemist on ühe praeguse esiräppariga Eestis. Reketist järgmine tase publikuga manipuleerimisel oli Tommy Cash, kes tõesti tegi oma kuulajatega, mida vaid lustis. Erinevalt Reketist on Tommy Cashi lavaline olek ja terve ingliskeelne lavategelaskuju aga hästi töötav mask, mis arendatud terve Ida-Euroopa jaoks (meil on rohkem nostalgiliselt ühendavat, kui tunnistada tahame) – ja parem, kui see toimiks veel suuremas areaalis.

Hea sisu kõrval on Intsikurmu festivalil üks tugev miinus, mis tõsiselt häirib süvenemist (kujutlegem, et selliseid kummalisi tegelasi siiski on, kes soovivad suvefestivalil ka muusikat kuulata). Festivali graafik oli TMW eeskujul aetud väga tihedaks ja täpseks: iga esineja alustas täpselt täistunnil ja kordamööda kasutati kaht lava. Paraku toimusid vist kõik heliproovid festivalikontsertidega samal ajal: kui juba veerand tundi või kakskümmend minutit pärast täistundi algas kõrvallaval heliproov, siis saatis suurt osa iga esineja kavast taustamüra. Selline lahendus on ebaviisakas nii muusikute kui ka publiku suhtes. Soundcheck häiris vaiksema esineja puhul isegi siis, kui kuulata kontserti otse lava eest. Publiku ees võib olla tipptasemel orkestraalset postrock’i mängiv üheksaliikmeline vene bänd, aga tasemal hetkel kukub publik plaksutama, sest nad ei kuule taustal kostva mürtsu tõttu loo arengut. Lisalava asukohta või suunda muuta võib olla keeruline, aga kindlasti tuleks tulevikus teisiti läheneda heliproovi ajagraafikule. Eriti hea oleks, kui heliproovist kontserdi ajal saaks vaid harv erand. Kuigi palju häid artiste ja tihe ajagraafik on festivali turundamisel tugev argument, annab praegune korralduslik lähenemine peamise kogemuse atmosfääri ja melu valdkonnas, kuid muusikalise elamuse mõttes jääb lõppeks midagi pitsitama – nagu oleks näinud heast seriaalist ainult esimest osa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar