Muinasjutud Maria teatri orkestrilt

Toomas Velmet

Peaks vist alustama nii, et meid külastas ja ühtlasi avas Eesti Kontserdi sügistalvise hooaja 1. septembril Venemaa põhja pealinna Peterburi Maria teatri sümfooniaorkester. Olen nõus, „põhja pealinn” kõlab eesti keeles halvasti, kuid mis teha, nii nad kangekaelselt Peterburi ise kutsuvad vähemalt kaheksa viimase aasta vältel. Eesti Kontserdi 2008. aasta suvehooaega alustas mäletatavasti üks teine Peterburi orkester, pika nimega väike Peterburi Riiklik Akadeemiline Sümfooniaorkester peadirigent Aleksandr Titovi juhatusel. Seekord siis lühema nimega Maria teatri orkester, aga üldse mitte peadirigendi, kunstilise juhi ja direktori Valeri Abissalovitš Gergijevi (osseedipäraselt Gergitõ Abisalõ fõrt Valeri) juhatusel, vaid dirigendipuldis meie oma ja hää Kristjan Järvi.

Hakatuseks mõndagi Maria teatri orkestrist. 2005. aasta juunis külastati meid esmakordselt koos maestro Gergijeviga ja viimaseks jäänud festivalil „Eduard Tubin ja tema aeg” esitati Tubina Sümfoonia nr 8 ja Šostakovitši Kaheksas. Orkester on nende oma tekstide järgi üks vanemaid Venemaal ja vanust on rohkem kui kaks sajandit. Selle teatri orkestri ees on seisnud Hector Berlioz, Richard Wagner, Gustav Mahler ja Jean Sibelius. Kõige kauem on peadirigent olnud ilmselt Eduard Napravnik, kes oli puldis 53 (!) aastat (1863–1916). Juba meie mälu piirkonnas on Maria (Kirovi) teatrit ja tema orkestrit juhatanud peadirigentidena Boriss Haikin, Konstantin Simeonov, Juri Temirkanov ja 1988. aastast täieliku suveräänina Valeri Gergijev.

Maestro Gergijev on kahekümne aasta jooksul teatri sümfooniaorkestri laiendanud 237 (!)-liikmeliseks, ilma sinna juurde kuuluva noorte filharmoonilise orkestrita. See nimekiri sisaldab 16 (!!!) dirigenti, esimesi viiuleid 36, teisi viiuleid 23, altviiuleid 23, tšellosid 23, kontrabasse 14, flööte 11, 11 oboed, 11 klarnetit, 7 fagotti, 14 metsasarve, 9 trompetit, 9 trombooni, 12 löökpilli, 4 harfi, 2 klahvpilli ja 28-liikmelist lavaorkestrit. Loomulikult on see orkestrantide, mitte instrumentide loetelu. Juttude järgi sisaldab see orkester paindlikkuse ja regulatsiooni korral tegelikult kolme täismõõtu sümfooniaorkestrit ja veel räägitakse, et tööprotsessis neist keegi Valeri Abissalovitšiga ei kohtu, selle tarvis on neil need ülejäänud 15 dirigenti.

Suurimaks saavutuseks tuleb aga lugeda asjaolu, et direktor ja kunstiline juht ning peadirigent on artistidele võidelnud välja nn Putini grandile toetuva kümnekordse palgatõusu – selliseid orkestreid on Venemaal teatavasti viis. Tean ja usun, et esialgse kokkuleppe järgi pidi meid külastama orkestri esinduskoosseis ja teisiti poleks see peadirigendiga koos kõne alla tulnud. Kes meid nüüd hooaja algusega seoses külastasid, jäägu nende enda teada, aga see oli ca 65-liikmeline sümfooniaorkester – nii võis otsustada keelpillide järgi: esimesi viiuleid 12, teisi viiuleid 10, altviiuleid 8, tšellosid 8 ja 5 kontrabassi.

Muidugi oli suur rõõm näha dirigendipuldis Kristjan Järvit, kelle karjäär on võtnud päris kõrge tõusunurga suunaga maailma tipporkestrite ette. London Symphony Orchestra, mille peadirigent, muide, möödunud aastast on ka Valeri Gergijev, on kõrgelt hinnanud Kristjan Järvi debüüti orkestri ees 2007. aasta novembris ja 2008. aasta jaanuaris. Ning veebruaris on ta erinevate kavadega taas kutsutud orkestri ette, neist viimasel kavas Šostakovitši Viiulikontsert nr 1 ja Brahmsi IV sümfoonia.

Tallinnas oli kontserdikava mõnevõrra ebaharilikult „muinasjutuline”. Esimese kontserdipoole täitis tervikuna (pisut jäi ülegi), ca 50 minutiga Rimski-Korsakovi sümfooniline süit „Šeherezade” op. 35, kirjutatud aastal 1888. Keegi on selle teose kohta öelnud, et seal on minuti jooksul rohkem meeldejäävaid viise kui enamiku heliloojate puhul tunni sisse mahub. See asjaolu on muidugi üks suur ohuallikas, sest see üks minut tuleb ju korrutada 50ga ja isegi sultan ei jõudnud ju Šeherezade muinasjutte lõpuni kuulata. Helilooja on küll tempoliselt teose planeerinud päris vaheldusrikkaks, kuid domineerivad lüürilised largo, lento ja tranquillo meeleolud, mis esituses kuidagi nagu vedama ei saanud.

Maria teatri orkestrid on selle hea vana kooliga, kes reageerivad dirigendile neile omase väärika viivisega ning see valmistab ikka ja jälle probleeme kontserdiolukorras. Et aga orkestri artistide individuaalne meisterlikkus on väga kõrgel Peterburi tasemel, siis tuldi probleemide lahendamisega päris vapralt toime. Solistide arv teose partituuris on maksimaalne, kuid põhiraskus toetub ikka orkestri kontsertmeistrile ja see oli tase, mida kuuleb üpris harva (braavo!).

Kontserdi teine pool koosnes veel kahest orkestrisüidist, millest esimene oli Edvard Griegi „Peer Gynt” op. 46. Muide ka aastast 1888, nii et kergelt numbrimaagiat siitki – eriti kui veel meenub, et õues on aastanumber 2008. Süidi esimene osa „Hommikumeeleolu” oleks nagu jätkanud Rimski-Korsakovi laadis ning olulised meeleolumuutused said alguse osast pealkirjaga „Åse surm” ja eriti peen oli „Anitra tants”, kus Kristjan Järvi oli absoluutselt omas elemendis, rääkimata värvikast finaalist „Mäekuninga lossis”.

Kontserdi lõpunumber, Stravinski süit balletist „Tulilind” (1919) oli kui naasmine Rimski-Korsakovi juurde, kuid hoopis uues kvaliteedis, lähtudes nii autori loomingust kui sellest nakatunud esitajate energeetikast. Nii orkestril kui eriti Kristjan Järvil oli võimalus näidata oma erakordseid võimeid ja nad tegid seda maksimaalselt. Selle teose esitusega tõsteti publik saalis püsti ja lisaks tuli kordamisele veel Griegi „Mäekuninga lossis”. Selline oli siis see muinasjutt, mis algas 1001 ööga, kulges läbi Peeri rännakute ning jõudis surematu Kaštšeini. Ja mis selle viimasega siiski juhtus? Ikka tappa sai küll.

Peterburi orkestrid külastavad, tuleb välja, meid päris hea meelega. Vist on aeg juba tegelda ka Venemaa Föderatsiooni teenelise kollektiivi Dmitri Šostakovitši nimelise Peterburi Riikliku Filharmoonia akadeemilise sümfooniaorkestri küllakutsumisega ja ilmtingimata peadirigent Juri Temirkanovi juhatusel. Las alustavad ka mõnda hooaega.