Mõtteid Arvo Pärdi minifestivalilt Londonis

Elo Masing

Arvo Pärdi muusikale pühendatud minifestival „Total Immersion” („Täielik keelekümblus”) 28. IV Barbicani keskuses Londonis: esinesid Guildhalli muusika- ja draamakooli tudengid, BBC Singers Paul Brough’ dirigeerimisel, orelil Iain Farrington, BBC sümfooniaorkester ja koor Tõnu Kaljuste juhatusel, solistid Alina Ibragimova (viiul) ja Barnabás Kelemen (viiul). Kavas oli ka Dorian Supini dokumentaalfilm „24 prelüüdi ühele fuugale”. Festivaliga samal ajal toimus Goldsmithi ülikoolis muusikauurimise instituudi (Institute of Musical Research) ja BBC sümfooniaorkestri koostöös kommunismi kokkuvarisemisest 20 aasta möödumist tähistav festival-sümpoosion „(M)Other Russia: Evolution or Revolution”. Sümpoosioni teemakohaste ettekannete, vestlusringide ning 29. aprilli kontserdiga, kus tulid ettekandele mitme endise Nõukogude Liidust pärit helilooja, sealhulgas ka Pärdi teosed, täitis tänuväärset ülesannet, võimaldades Briti publikul laiemalt ja põhjalikumalt tundma õppida NList pärit heliloojaid, keda ühendab teatav maailmatunnetus, mis läänes ilmselt puudub. BBC SO festivalisarjas keskendutakse igal hooajal kolmele nüüdismuusika suurkujule. Viimastel aastatel on luubi all olnud teiste hulgas näiteks Iannis Xenakise, George Crumbi ja Brian Ferneyhough’ looming. Selle hooaja kolm heliloojat Jonathan Harvey, Brett Dean ja Arvo Pärt tunduvad esmapilgul täiesti erinevad. Siiski, kas tõesti pole nende lähenemises muusikale võimalik leida ühisjooni?

Ma ei taha siinkohal toonitada ei Pärdi muusika ainulaadsust nüüdismuusika kontekstis ega alla kriipsutada tema maailmavaate lääne kultuuri peavoolule vastanduvat vaimsust. Kõigest sellest on kirjutatud üsna ammendavalt ning paremini kui mina ehk suudaksingi. Seetõttu keskendun Pärdi lähenemise ainulaadsuse toonitamise asemel hoopis paralleelide tõmbamisele Pärdi loomingu ning mõningate Lääne-Euroopa uue muusika arengusuundade vahel.

Pärdi muusika puhul on palju räägitud nn universaalsest loodusseadustel põhinevast harmooniast, mis väljendub ülemhelireale tuginevates puhastes kolmkõlasuhetes. Kuid ajal, mil Pärt töötas välja tintinnabuli-stiili, arenes ka Lääne-Euroopa muusikas suund, mis toetus küll ülemhelirea printsiibile, kuid lähenes sellele teisel viisil. Spektraalne muusika selle termini kitsamas tähenduses toetub ju samuti sügavuti loodusseadustele ning Pythagorase matemaatilistele printsiipidele, kuid erinevalt Pärdi helikeelest ei rõhuta spektralistid ülemhelirea kolmkõlanoote. Ka spektraalse muusika puhul on tegu Pärdi nägemusest tuttava „heli sisse minekuga” ning seda küllaltki konkreetselt: muusikalist algmaterjali ammutatakse heli sageduskompleksi sonogrammanalüüsist.

Briti helilooja Jonathan Harvey on üks tuntumaid spektraaltehnikaid kasutavaid komponiste, kelle loomingus on spektraalne lähenemine tugevas ühenduses ida vaimsuse ja mittedualistliku maailmanägemisega. Harvey ise pidas spektralismini jõudmist vaimseks läbimurdeks nagu Pärtgi, kes on võrrelnud tintinnabulistiili väljaarendamist uuesti käima õppimisega.

Austraallase Brett Deani looming seondub aga Pärdi varasema loomeperioodiga. Deani teos „Carlo” põhineb Itaalia renessansihelilooja Carlo Gesualdo hilisel madrigaliloomingul. Selles mastaapses teoses keelpilliorkestrile ja samplerile või koorile on Gesualdo madrigalide katkendid põimitud tänapäeva helikoesse, tekitades köitva võõritus- ja vastandusefekti. Samalaadset kollaažitehnikat on mõjuvalt kasutanud ka Pärt oma tintinnabuli-eelsel loomeperioodil.

Pärdi muusika nagu iga kõrgel kunstilisel tasemel isikupärane looming omab selgelt rohkesti seoseid nii suure hulga oktsidentaalsesse kultuuriruumi kuuluva vanamuusika kui nüüdisloominguga. Rääkida Pärdi tintinnabuli-stiili tunnustamatusest nüüdismuusika ringkondades, nagu seda on varem tihti tehtud, tundub juba iganenud. Väide, et uues muusikas järgitakse ikka teatud sõnastamata dogmasid, ei tundu kuigi õigustatud, eriti Briti ja muude inglise keelt kõnelevate riikide nüüdismuusikakultuuri vaatepunktist, mille mõju on ka Skandinaavias tuntav. Selgelt tajutav on žanri- ja stiilipiire ületav suund mõnede noorte Briti heliloojate hulgas, kes kasutavad piiranguteta peale tonaalsuse ja modaalsuse ka seoseid popkultuuriga. Noorte brittide lähenemise võrdlemine Pärdi printsiipidega on muidugi kohatu, kuna puudub vaimne ja kontseptuaalne seos, kuid toon nähtuse välja näitena praeguse kunstmuusika maailma kirjususest, kus dogmaatilisusest rääkimine tundub ajast ja arust.

Võrreldes Pärdi muusikale pühendatud minifestivali sama sarja teiste omasugustega, torkab aga silma üks suur erinevus: tavaliselt on sarja kontsertidel publikut üsna hõredalt, kuid Pärdi festivalil olid saalid viimase võimaluseni välja müüdud.

BBC Singers oma tunniajasel vokaalmuusikakontserdil St Giles Cripplegate’is Barbicani keskuse külje all pakkus peaaegu laitmatus interpretatsioonis kuulamiseks viis Pärdi vokaalteost, millest eredaimana on meeles „The Beatitudes”.

Suurejooneliselt mõjus festivali lõppkonsert Barbican Hallis, kus BBC sümfooniaorkestrit ja koori dirigeeris Tõnu Kaljuste. Kava andis ülevaate kogu Pärdi loomingust, mitte ainult tintinnabuli-stiili arengust.

Kontserdi esimene pool algas 1963. aastal diplomitööna valminud I sümfooniaga ning lõppes keskaja ja renessansi muusikast mõjutatud III sümfooniaga 1971. aastast. Nende vahel kõlas 2009. aastal Orchestre de Paris’ tellimusel kirjutatud keelpilliorkestri- ja löökpilliteos „Silhouette”, austusavaldus Gustave Eiffelile. Kava selline ülesehitus näitas põnevalt Pärdi loomingulist mitmekesisust ning võimaldas eri perioodide stiili kõrvutada ja võrrelda. Kava teises pooles kõlasid kaks Pärdi tuntumat teost „Berliini missa” ja „Tabula rasa”, viimases soleerisid tulise energia ja sügava läbielamisega noored viiuldajad Alina Ibragimova ja Barnabás Kelemen.

Pärdist maalis äärmiselt loomuliku ja südamliku pildi Dorian Supini 2002. aasta dokumentaalfilm, mille sooja vastuvõttu brittide hulgas oli samuti huvitav jälgida. Kuid miks ikkagi on Pärt publiku hulgas nii populaarne? Ei tahaks uuesti hakata välja tooma tema muusika vaimsust ning puhtust, mis ehedusenäljas tänapäevainimesi ligi tõmbab, kuna sellest on räägitud rohkem kui küll.

Pärdi tintinnabuli-helikeel oma näilises lihtsuses on tõenäoliselt inimestele arusaadavam kui näiteks Jonathan Harvey lähenemine, kuna suurel hulgal publikust puudub nüüdismuusika osas mitmekesine kuulamiskogemus ning teadmised ja oskused seda laialdaselt mõista ja hinnata. See aga on ilmselt tingitud muusikahariduse puudulikkusest, sest enamikul inimestest on täiskasvanuks saades kujunenud muusikast üsna piiratud ettekujutus, millesse mahub ehk küll varasem klassikaline muusika, kuid kus ei jää ruumi suuremale osale XX ja XXI sajandi heliloomingust. Selleks, et sarja teistelgi festivalidel sama suur publikuhuvi oleks, tuleks muusikaharidust hakata tõsisemalt võtma juba varasest lapsepõlvest – vastuvõtlikus eas ja sisseharjunud kõlamudeliteta kuulajale on ju iga kunstiliselt tugeva muusikateose kuulamine huvitav ja nauditav kogemus, sõltumata stiilist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming