Mõttefragmente seoses TMW konverentsiga

Maria Mölder

Tallinn Music Week’i (TMW) ehk Tallinna muusikanädala muusikaspetsialistide konverentsi kava on läinud nii tihedaks, et tarka juttu jagub paralleelselt kolme ruumi. Konverentsist parima pigistamiseks tuli teha väga konkreetne valik huvitavamatest teemadest, kuid tihti selgus, et paberil põnevikuks kirjutatud teemad ei tundunudki diivanil istuvate inimeste suust alati nii haaravad. Muljedki on seetõttu fragmentaarsed.

Rohkem tähelepanu pöörati tänavu management’ile (kuigi see on alati õhus) ja naisküsimusele muusikaäris. Nii tähtis kui hea management ja head mänedže­rid ka ei ole, tõdeti siin ja seal, et kõik algab muusikutest enestest. Ühegi mänedžeri heast tööst ei ole abi, kui muusikul endal ei ole silme ees sihti. Ja alustada tuleb muusikul harilikult omapead – siin pole õieti valikut.

Alati, kui ma satun n-ö klassikalise muusika arutlusringi, mis sisuliselt dubleerib teises ruumis tõstatatavaid management’i teemasid, soovin, et vähemalt korraldajate üldistusvõime oleks suurem. Kokkuvõttes on meil kõigis žanrides kasutada samad vahendid (ma ei mõtle siinkohal raha vahendeid), aga süvamuusikani jõuavad need kuidagi ringiga. Laupäevahommikuses süvamuusika management’i vestluses juhtus paraku, et suurema osa ajast täitsid sissejuhatus (sh PowerPointist maha loetud ajalooülevaade, mis oleks uut infot pakkunud peamiselt neile, kes TMW-le põhimõtteliselt jalga ei tõsta) ja osavõtjate tutvustused.

„Et kuhugi jõuda, peaksid muusikud lihtsalt haarama telefoni,“ teatas Mi­chael Pärt, kellega tehti ulatuslik intervjuu peamiselt tööst filmimuusikaga. Paljud head muusikud on lihtsalt head, aga publikuta. „Rahvusvaheline edu ei tähenda tingimata kompromissi kvaliteedis ja originaalsuses, kui oled hea helilooja,“ ütles ta.

USA filmitööstuses tegutsevad muusikanõustajad kinnitasid, et Euroopas ja eriti Ida-Euroopas käiakse praegu sageli filmide jaoks USA mõistes odavalt muusikat otsimas. Nad rõhutasid, et võtavad meeleldi vastu uut muusikat – soovitavalt linkidena, mitte mp3-failidena, et mitte meiliaadressi ummistada –, kuid muusikapakkumistega koos oodatakse iga loo kohta väga täpset infopaketti: autorid, esitajad, õiguste omajad, kirjastajad jne. Kui info on puudulik, siis muusikat filmis-seriaalis kasutada ei saa, sest ei tea, kellele maksta, ja detektiivitöö ei ole lihtsalt mõeldav.

Ehkki TMW on nüüd juba aastaid süsteemselt kasvatanud muusikute ja korraldajate teadlikkust muusikaäri toimimisest ja üldpilt on märgatavalt paranenud, satub igal aastal festivalile süütuid bände, kel puudub arusaam näiteks sellest, milline on hea demo. Olgu see füüsilisel kujul spetsiaalne plaat või ka Soundcloudi konto, avalugu peab esimese paarikümne minutiga muljet avaldama. Tervikule üles ehitatud album – eriti selline, mille esimene lugu on meditatiivne intro – demoks ei sobi, tuletati korduvalt meelde.

Loomulikult arutleti selle üle, kuidas muusika eest maksta, õieti, millise teenuse toel raha küsida. Mitme eri fookusega arutlusringi ühine järeldus – ei midagi uut – oli, et digitaalse muusika ostmine tuleb teha võimalikult mugavaks. Vanaviisi CD ostma sundimine suunaks muusikahuvilised vaid piraatluse teele: parem teha muusika legaalselt ja mõistliku hinnaga kättesaadavaks. Vinüül jääb kalliks kollektsionääride luksusesemeks, CDd nähakse tulevikus promovahendina (ehkki tegelased kinnitasid järgemööda, et nad eelistavad saada demosid linkidena, mitte enam plaatidena). Ometi räägitakse ka sellest, et Spotify ja teiste striimimisteenuste pahupool on tõesti see, et need peegeldavad ausalt, kui populaarne teatud muusika on, ja vastavalt tuleb ka tasu. Korralik teenistus on võimalik ikkagi suure publiku puhul, nii kontsertide kui ka striimimisega, meil siin Eestis ongi selleks vaja välja murda oma väikselt turult. Võrdluses teiste teenustega mainiti korduvalt, et Spotify on anonüümne muusikakataloog, ent näiteks Deezer oskab anda kasutaja maitse järgi palju paremaid muusikasoovitusi. Huviga oodatakse ka juunis alustavat iTunesi striimimisteenust, mis loob selles teenuses ilmselt jälle uue standardi.

Üks TMW tähtsündmusi oli klassikalise muusika reiv Kultuurikatlas. Selle algataja Brendan Walsh tegi oma julgete mõttearendustega põnevamaks mitmeid vestlusringe. Žanripiire ületavast programmikoostamisest kõneldes selgitas ta klassikareivi ideed ja žanripiiride ületamise taustsüsteemi sellega, et 1980.-1990. aastatel sündinud põlvkond ei taha enam enda ümber kõiksugu kaste. Soovitakse leida uusi elamisviise, areneda ja kujundada endale meelepärasemaks ka ühiskonda, kus elatakse. Seesama Y- ja Z-põlvkondade mõtteviis, mis mõjutab ka tööturgu, võib kultuurikorralduse kontekstis kellelegi tunduda veel uus, ent küllap räägime sellest lähiajal veel rohkem kui praegu. Vahest siis kinnistub ka arusaam, et süvakontserdilt jazziklubisse või indie-peole suundumine ei ole truudusemurdmine ühes ega teises suunas.

Valgeir Sigurðsson jätkas, et Islandil peavad juba uksed žanride vahel olema sellepärast valla, et muidu mängiksid sealsed muusikud iga kuu samale publikule. Samalaadses taustsüsteemis toimib ju ka Eesti, aga kui ühed muusikud tegutsevad teadlikult välisturu suunas, siis teised kurdavad, et saalid on tühjad, ja vaatavad kontserdikorraldajate poole, et piletid on kallid, mõtlemata, kes kahjumi kinni maksab. Samas vestluses tuli suure kiituse pälvinud lausega välja John Cumming, teatades, et tema juhitav London Jazz Festival kasutab avalikku raha ainult uue loomingu ergutamiseks. Pani mõtlema, et küll oleks tore, kui meie kultuuriprojektidele mõeldud raha ei peaks lappima auklikku sotsiaalsüsteemi. Oh neid soov-unelmaid …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar