Mööda mino maa piiri

Üle-eestiline tuur värskete isamaaliste lauludega on väärt idee, sest globaliseeruv XXI sajand paneb rahvustunde ja isamaalisuse proovile.

IGOR GARŠNEK

Kontserdid „Mööda piiri“ 25. VIII ETV vahendusel Kloogarannas ja 26. VIII Tallinna Vabaduse väljakul. Politsei- ja Piirivalveorkester, dirigent Hando Põldmäe, solistid Tõnis Mägi, Liisi Koikson, Ott Lepland, Mari Kalkun, Karl-Erik Taukar ja Mari Jürjens. Kavas Tõnis Mäe, Ott Leplandi, Olav Ehala, Rein Rannapi, Mihkel Raua, Sven Grünbergi, Siiri Sisaski, Piret Rips-Laulu, Mari Jürjensi, Mari Kalkuni, Margo Kõlari, Aare Kruusimäe, Maria Kõrvitsa ja Madis Orava uued isamaalised laulud.

„EV 100“ paljude ürituste seas toimus 19. – 26. VIII Politsei- ja Piirivalveorkestri kuulajatele tasuta kontserdituur „Mööda piiri“, kus kõlasid uued isamaalised laulud. Värske sõnumiga isamaalised laulud olid tellitud tuntud ja armastatud laulukirjutajatelt ning heliloojatelt, neid esitasid orkestri (ja bändi) saatel nii autorid ise kui ka teised tippsolistid. Heliloojate ja laulukirjutajate seas, kellelt kõnealused 13 uut isamaalaulu telliti, võis kohata selliseid nimesid nagu Olav Ehala, Tõnis Mägi, Mihkel Raud, Sven Grünberg, Rein Rannap, Siiri Sisask, Margo Kõlar, Mari Kalkun, Piret Rips jt.

Peab kohe märkima, et korraldada „EV 100“ raames (kunas siis veel?) tuur uute, värskelt tellitud isamaaliste lauludega on mitmes mõttes väärt idee, sest ehkki sellised hästi tuntud isamaalised helindid nagu „Sind surmani“ (Aleksander Kunileid / Lydia Koidula), „Mu isamaa on minu arm“ (Gustav Ernesaks / Lydia Koidula), Alo Mattiiseni „Viis ärkamisaegset laulu“ jpt on meil praeguseks juba ajatu klassika, paneb globaliseeruv XXI sajand rahvustunde ja isamaalisuse üha rohkem proovile.

Kuidas (ja kas üldse) mõistavad-tõlgendavad rahvustunnet meie nooremad lauljad-laululoojad, kelle sünniaasta jääb nii mõnelgi Eesti taastatud iseseisvuse aega ning kes veedavad peaaegu poole elust välismaal töötades ja bändidega esinedes? Etteruttavalt öeldes ei ole vähemalt uute isamaalaulude kontserdi „Mööda piiri“ põhjal otsustades muretsemiseks põhjust. Tõsi, ärkamisaegset või „üles mägedele“ kutsuvat pateetikat ei ole 2018. aastal enam mõtet oodata: aeg on teine ja ka isamaalisuse tõlgendamine-tunnetamine on muutunud. Näiteks nüüd kuuldu põhjal on nii mõnelgi juhul sõnumi tähendus isiklikum ja poeetilisem vältimaks liiglihtsaid hüüdlauseid ja loosungilaadseid üleskutseid.

Uus muusikaline isamaalisus võib tänapäeval avalduda mitmel moel – näiteks heliseva looduslüürikana nagu Mari Kalkuni võrukeelne „Mino maa“.

Marleen Vitsut

Puutusin Politsei- ja Piirivalveorkestri ning meie tuntud solistide esitatud uute isamaalauludega kuulaja-vaatajana kokku kahel korral – kõigepealt ETV vahendusel laupäevaõhtuses otsesaates „EV 100. Peolaud mööda piiri“, kus solistid ja orkester esinesid mereäärses Kloogarannas, ning päev hiljem Tallinnas Vabaduse väljakul tuuri lõppkontserdil.

Mis puutub ETV vahendatud otsesaatesse, siis ma ei hakkagi varjama oma pettumust. Ehkki muidu teada-tuntud ning tublid saatejuhid Katrin Viirpalu ja Urmas Vaino tegid saate käigus sisukaid intervjuusid (nt Katrin Karisma, Jaanus Rohumaa, Mihkel ja Siiri Oviiriga) ning näidati ka videoklippe „EV 100“ tegemistest üle Eesti ja muinastulede süütamist, oli tegijatel saate stsenaarium ilmselgelt lõpuni läbi mõtlemata.

Kuidas muidu seletada seda, et kahe ja poole tunnises saates näidati 13 uuest, vastloodud isamaalisest laulust otseülekandena vaid kuut, s.t üle poole neist jäi televaatajal nägemata-kuulmata. Mis mõte on siis solistilt intervjuus küsida, „kas mõni neist isamaalauludest leiab ka tee rahva südamesse“, kui rahvustele­visioon isegi ei näita neid?

Kurbnaljakalt mõjus saate episood, kus saatejuht nagu muuseas mainib intervjueeritavale, et „näe, praegu esineb Tõnis Mägi“, ja läheb bla-bla-bla edasi teemal, et lõkkesse peaks kustutamiseks ikka ämbrist piisavalt vett valama. Just nimelt: ämbrist tuleb vett valada, mitte ämbrisse astuda …

Kuid see selleks. Päev hiljem, 26. VIII Tallinnas Vabaduse väljakule püstitatud hiiglaslikus angaarilaadses telgis toimunud „Mööda piiri“ tuuri lõppkontsert jättis kõikide parameetrite järgi väga hea ja atraktiivse mulje.

Kõik 13 uut isamaalaulu (pluss Margo Kõlari instrumentaalne avamäng) olid esituse järjekorra mõttes kokku pandud sidusaks, pooleteisetunniseks kontserdi­tervikuks, kus oli tunda nii mitmeplaanilist kontrastimomenti lugude karakterite tähenduses kui ka ühtset, esituslikult kumuleeruvat arenguliini. See päädis tõusvas joones kahe viimase looga: need olid Tõnis Mäe paatoslik „Sa oled püha ja ilus“ (Juhan Liiv) ning viie solisti ilusa ühislauluna esitatud Rein Rannapi hea energiaga „Jõud“ (Indrek Hirv).

Kiitma peab samuti kõikide lugude oskuslikult tehtud orkestriseadeid ja arranžeeringuid. Siin olid laululoojatele abiks olnud, nagu pärast selgus, oma ala profid Tõnu Kõrvits, Ülo Krigul jt.

Kontserti kuulates tabasin end mõttelt, et uus muusikaline isamaalisus võib tänapäeval avalduda mitmel moel – heliseva looduslüürikana nagu Mari Kalkuni võrukeelne „Mino maa“ ja Mari Jürjensi „Saladus“ või stiliseeritud progerokina à la kunagine Mess nagu Sven Grünbergi „Aegruum“ (sõnad Helvi Jürisson). Või ka hoogsa rütmipulsiga etnorokina nagu Madis Orava „Mehe mõõt“, mille esitas kaasahaaravalt Karl-Erik Taukar. Viimati mainitud loo elurõõmus refrään, muuseas, kummitas mind veel paar päeva hiljemgi.

Aga milline kontserdil kuuldud uutest isamaalistest lauludest leiab otsetee rahva südamesse? Ma ei imesta, kui selleks osutub Ott Leplandi kauni ja hingestatud meloodiakujundusega „Süüta leek“ (Aapo Ilves). Elame-näeme.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht