Monumentaalne „Paulus” lõpetas Eesti Kontserdi hooaja

Igor Garšnek

Eesti Kontserdi hooaja lõppkontsert, Felix Mendelssohn-Bartholdy oratoorium „Paulus”: ER O, segakoor Latvija, solistid Kristina Hansson (sopran), Kasper Kaar (poiss-alt), Mati Turi (tenor), Ivan Ludlow (bariton, Suurbritannia) jt Olari Eltsi dirigeerimisel 11. V Estonia kontserdisaalis. Eelmisel reedel Eesti Kontserdi hooaja lõpetanud Felix Mendelssohn-Bartholdy (1809–1847) hiigeloratooriumi „Paulus” (1836) ettekannet võib julgelt pidada selle hooaja üheks olulisemaks muusikasündmuseks. Isegi tippsündmuseks, sest nii ERSO, segakoor Latvija kui mitmed solistid (näiteks Mati Turi) näitasid Olari Eltsi dirigeerimisel sellist interpretatsioonilist tipptaset, mida Estonia kontserdisaalis kuuleb üsna harva. Ja, mis peamine, Mendelssohni kahetunnise „Pauluse” esitusest kujunes ühtne, suurejooneline ja üldise kõlatasakaalu poolest kompaktne tervik, mille kokku 45 (!) numbri sidusus oli muusikalise dramaturgia mõttes ning ka tempolises ja agoogika tähenduses laitmatu, s.t algusest lõpuni veenev. Oratooriumi esituslik arengukaar oli läbitunnetatult dünaamiline, lähtudes ootuspäraselt suurteose libretost ja tegevustikust. Neil huvilistel, kes tahaksid paremini mõista Mendelssohni „Pauluse” hiljutise ettekande kõikide sisuliste, kõrgtasemel kvaliteetide tagamaid ja selle ettevalmistusprotsessi kogu töömahukust, tasub üles otsida ja üle lugeda intervjuu Olari Eltsiga, mis ilmus ajakirja Aplaus kevadnumbris (nr 3). Seal avaneb pilt „Pauluse” nüüdse ettekande päris huvitavast taustainfost, millest olulisemad on ehk kolm momenti. Kõigepealt tõsiasi, et idee juhatada seda oratooriumi tekkis Eltsil juba paarkümmend aastat tagasi, kuid toona polnud tal kuskilt võtta selleks vajalikku ettekandeaparaati solistide, koori ja orkestri näol. Teiseks see, et Elts on Mendelssohni „Paulust” välismaal juhatanud juba viiel korral (sh ka suurteose Austraalia esiettekanne). Ning kolmandaks pakub kahtlemata huvi dirigendi mõttekäik, miks on „Paulus” Mendelssohni teise oratooriumi „Elias” kõrval nõnda kauaks teenimatult varju jäänud.

Miks täpselt, ega see intervjuust tegelikult ei selgugi. Kuid kuulanud nüüd „Pauluse” ettekannet, võin neid põhjusi suure tõenäosusega oletada. Esiteks partituuri äärmine nõudlikkus, mis eeldab nii dirigendilt kui esitajailt väga suurt ja pingelist eeltööd ning ka vaimset kontsentratsiooni. Ilma eriliselt ergastatud interpretatsioonilise ühismõtlemiseta siin esituslikku tervikut veenvalt ei saavutagi. Ja see võib nii mõnelegi dirigendile tunduda liig suure koormana. Teiseks oratooriumi libretost lähtuv lavaline dramaturgia, mis on lähedasem pigem ooperile kui oratooriumile. Ka ooperlikkus võib nii dirigente kui vokaalsoliste mõneti heidutada. Kolmas põhjus, mis „Pauluse” puhul võib ettekandelisi „möödarääkimisi” tekitada, on Mendelssohni muusika partituuritruu stiilitõlgenduse küsimus. On ju helilooja koorifaktuur, eriti kõik polüfoonilised episoodid ja fuugad-fugaatod, loodud pigem barokiajastu, s.t Bachi-Händeli kontrapunktilisi eeskujusid silmas pidades kui romantismiajastu maailmanägemisest lähtuvalt.

Muusikalooliselt huvitav on juba seegi, et Mendelssohn (kes oli juudi rahvusest, kuigi ristitud) võttis oma „Pauluse” libretoks ainet just uuest testamendist. Siin on mõtteline side pigem Bachi kui Händeliga, kuna ka Bach lähtus oma passioonides uuest testamendist, Händel aga eelistas oma oratooriumide libretodes pöördumist vana testamendi poole.

Olari Eltsi kujundatud koorisümfoonilises stiili- ja kõlapildis oli tunda just seda iseloomulikku, Bachi polüfooniaga seonduvat ja askeetlikust kooritekstuurist lähtuvat selgete kontuuridega häältejuhtimist. Juba oratooriumi instrumentaalne sissejuhatus mõjus tema käe all karakteritunnetuselt pigem eepiliselt kui romantiliselt. Seejuures andis kohe ka koori esimene võimas ekspositsioon (nr 3 koraal „Üksnes Jumalale kõrges”) kuulajaile kätte barokkmuusika häältejuhtimisele lähedase „tõlgendusvõtme”.

„Pauluse” esimesed ooperlikud stseenid kujunesid mõjuvateks episoodideks koori ja solistide numbrites 5, 6 ja 7, kus soprani retsitatiivist kasvas kõigepealt välja tenor Mati Turi (märter Stefanose rollis) vokaalselt artistlik dramatism, mis lahenes voolujooneliselt sopran Kristina Hanssoni pastelselt lüürilisse karakterikujundusse (aarias „Jeruusalemm!”). Solistidest tuleb veel kindlasti esile tõsta briti bassi Ivan Ludlowit, kelle hääle kandvus avanes täie avarusega alles Sauluse aarias (nr 18, „Jumal, ole mulle armuline”).

Mendelssohni „Pauluse” kõigi 45 numbri suurepärase ettekande igasse detaili pole siinkohal paraku võimalik laskuda, kuigi põhjust ju oleks. Lõpetagem siis tõdemusega, et Olari Elts on dirigendina teinud „Pauluse” ettekandeks ära väga suure ja tulemusrikka töö. Seda oli tunda. Loomulikult tundis selle eksimatult ära ka publik, kes pärast fantastilise väljendusjõuga lõpukoori aplodeeris püsti seistes.