Mitmekihiline soololaul

Tiiu Levald

Sarjas “Akadeemiline kammermuusika”: AILE ASSZONYI (sopran) ja HELIN KAPTEN (klaver) Kadrioru lossis 11. IX. On rõõm, et Eesti muusikaelus on taastumas soololaulu traditsioon. On see ju üks näitaja, kas oleme selles valdkonnas tõsiselt võetavad ka maailma kultuuripildis või ei.

Aile Asszonyi on sel suvel Tallinna raekojas ja nüüd siis Kadrioru lossis kuulajani toonud kaaluka koguse vokaalloomingut koostöös pianist Helin Kapteniga, keda ta intervjuudes on nimetanud ka viimaste aastate põhiliseks teejuhiks oma muusikalistes otsingutes. Tänapäeval, kus laulukunsti õppuritel on pidev koostöö ühe teadliku korrepetiitoriga rahapuudusel tasandatud miinimumini, on see suur luksus. Ja eriti õnnelik variant on muidugi, kui isiksused on ühisel lainepikkusel ning täiendavad teineteist.

Asszonyi on lauljana oma arenguteel edasi liikunud pidevas tõusujoones. Eriti suur sisuline küpsemine ja oma imago esiletoomise oskus on suurt tuge saanud ilmselt Hollandi ooperikoolituses. Kui juba Tartu Vanemuise lavastustes nähtud-kuuldud Mozarti “Cosi fan tutte” Despina ja Donizetti “Armujoogi” Adina võlusid oma julge ning omanäolise koomika ja sarmiga ning andsid kõvasti lootusi, siis nüüd on selge, et Eestile on kujunenud väga kõrge professionaalsusega interpreet, kes võib julgelt pretendeerida ükskõik millisele Euroopa või Ameerika lavale.

Kõnealusel kontserdil esitati väga hea valikuga muusikat. Alustati Veljo Tormise loodud miniatuuridega 1955/58, mis on interpreetidele kindlasti üks võluv, peen ja oma näiva lihtsusega salakaval ülesanne. Antud ettekandes võlusid sõna selgus, mida autor ülimalt oluliseks peab, väga hea klaveri ja hääle dünaamiline tasakaal ja muidugi tõelise ooperihäälega laulja julgus olla oma valikutes nii hillitsetud. Samas teeb ta hingepõhjani lummavad paisutused seal, kus Juhan Liivi või Jaan Kaplinski sõna seda eeldab. Edaspidi sooviks vaid, et eestikeelset loomingut ikka peast lauldaks.

Maurice Raveli Tristan Klingsori tekstidele kirjutatud laulutsükli “Shéhérezade” kolm poeemi “Aasia”, “Võluflööt” ja “Ükskõikne” on loodud 1903. aastal, ajal, mil Ravel oli võlutud moes olevast idamaa temaatikast. Palunud oma sõbralt Klingsorilt, et too loeks talle valjuhäälselt oma poeeme ette, taotlesid mõlemad, et kõlama jääks tekst ekspressiivse retsitatiivina, et sõna ja muusika rütm langeksid kokku ning meloodika sisaldaks sõna kõla ning tunnet. Kõige võluvam on selle teose puhul muidugi hääle ja orkestri kooslus: siin lummab Raveli kummastav orientaalsete varjunditega, ainult temale omane orkestratsioon – ja seda eriti “Aasias” ja “Võluflöödis”.

Seega seadsid laulja ja pianist ennast üsna riskantsesse situatsiooni – klaveri võimalusi ei anna ju kõrvutada orkestri omadega. Ent kuna laulja tõi kuulajani kõik varjundid ja klaver sekundeeris oma võimaluste piires suure pieteeditundega, siis oli tulemus ikkagi lummav. Laulja on teinud kolossaalse töö prantsuse keele kõlamapanemisega, sisulise värvingu andmisega. Loodan, et nii heal lauljal õnnestub seda teost esitada ka orkestriga. Ja edaspidi tasuks mõelda konsonantide intensiivsusele, mis annab võimaluse olla intrigeerivam jutustaja. Seda üllatuslikumalt mõjuvad autoripoolsed ootamatud katkestused, mis jätavad nagu kogu aeg midagi lõpuni ütlemata, õhku jääb rippuma mingi hõrk edasikuulamise soov.

Uskumatuid seoseid tekkis Rahmaninovi romanssi “Öösel minu aias” kuulates. Teos on kirjutatud 1916. aastal, ajal, mil maailm oli segi paisatud. Selle kuupäevaga on dateeritud Rahmaninovi geniaalseim soololaulude tsükkel op. 38, mis jäi tal selles žanris viimaseks. Küll aga on ka kõnealuses laulus tugevasti oriendi mõjusid, nii et interpreetidel oli huvitav võimalus kuulaja sujuvalt üle viia prantsuse muusikast vene hingusesse.

Rahmaninovi romansid sisaldavad väga mitmekihilist maailma. Esiteks väga mõttetihe luule, mida Asszonyi paistab eriliselt tunnetavat, teiseks kuskilt ürgsest sügavusest tulev laia hingusega lõputult voogav ja kuulajat endasse mässiv meloodia, mis inspireeritud helilooja kiindumusest mustlasromanssi ning muidugi Rahmaninovi kui pianisti-isiksusest johtuv pompoosne ja tehniliselt komplitseeritud klaveripartii. Omaette teema on kivistunud trafaretsed “traditsioonid”, mis on paljudele Rahmaninovi romanssidele lausa karuteene teinud (näiteks op. 14 nr 11 “Kevadveed”). Sellel kontserdil meeldis mulle isiklikult kõige rohkem just nende traditsioonide eiramine.

Asszonyi oskab kujundada igale romansile vajaliku atmosfääri: dünaamiline skaala palades “Katkend A. Musset’st” ja “Siin on hea” on sedavõrd jahmatav, et paratamatult tekib küsimus – mis on põhjuseks, et nii võimekat lauljat, kes on end nüüd ka Tallinna ooperilaval Haydni “Armidas” võimsalt tõestanud, ei peeta vääriliseks näiteks Desdemonat laulma?

Lisapalana esitatud “Ma ei ole prohvet” tekst jätkub sõnadega “ei võitleja, ei maailmaparandaja, vaid laulik Jumala armust”, see oli lauldud nii siira ja avatud otsepöördumisega, et jääb vaid tänada ja soovida tuult tiibadesse!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming