Mis saab eesti harmooniumist?

Alo Põldmäe

Eesti rahvusliku klaverimuuseumi, Tartu laulupeomuuseumi ning Eesti teatri- ja muusikamuuseumi koostööna sai Tartus teoks näitus „Eesti harmoonium“ (koostaja Alo Põldmäe), mis on pühendatud muusika-aastale ja harmooniumi leiutamise 205. aastapäevale. Laulupeomuuseumis saab 7. märtsini vaadata teatri- ja muusikamuuseumi, klaverimuuseumi, tootmiskoondise Tarmeko, Tartu vallavalitsuse, Rannu Mihkli koguduse ja Ede Markuse harmooniume.

Harmooniumi leiutaja on prantsuse pillimeister Gabriel Joseph Grenié, kes ehitas esimese pilli 1810. aastal. 1848. aastal valmistas prantsuse meister Alexandre-François Debain madalat pianiinot meenutava harmooniumi, mille kuju on sama tänini.

Erilise hoo sai harmooniumikasutus XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul koduses musitseerimises. Siis tehti ka palju transkriptsioone harmooniumile eelkõige klaverile mõeldud salongimuusikast, aga ka vokaal-, orkestri- ja orelimuusikast. Kujunes välja duetikooslus harmoonium ja klaver. 1920.-1930. aastail harmooniumide populaarsus langes ja asemele hakkasid tulema elektriorelid. Tänapäeval toodetakse harmooniume eritellimusel. Õnneks on Eestis vaikselt tõusmas huvi harmooniumi ja sellel musitseerimise vastu. On korraldatud isegi erikontserte.

Eestis on harmooniumivalmistajaid olnud lugematu hulk. Eriti kasvas nõudmine harmooniumi järele XIX sajandi II poolel ja seostus eelkõige kooriliikumise aktiveerumisega. Harmoonium ilmus koolidesse, seltsiruumidesse, palvemajadesse, kirikukoguduste juurde, kodudesse. Poole sajandi jooksul täitis see koos koduoreli ja viiuliga olulist rolli koolide muusikaõpetuses.

Harmooniume valmistasid ka mitmed eesti oreli- ja klaverimeistrid: orelimeistrid isa-poeg Gustav ja August Terkmann, W. Müllverstedt, Gustav Normann, J. Uritamm ning klaverimeistrid Jaan Rässa, Hans Orntlich, vennad Jaan ja Tõnis Olbrei. Ainult harmooniumile olid spetsialiseerunud Johannes Tischler-Ulpus, A. Kukk, E. Aren, Aksberg Aksi saarel, Ado Koppel, G. Kausmann jpt.

Maakohtades peeti vahel lausa auasjaks, et suuremas kihelkonnas või isegi alevis oli oma tisler, kes tegi vajadusel harmooniume. Tihti jätsid meistrid pilli oma nimega varustamata (küllap tagasihoidlikkusest) ja nii kannavadki sellised pillid silti „tundmatu eesti meister“. Niisuguseid pille näeb ka kõnealusel näitusel. Üks on kuulunud näiteks eesti pasunakooride isale David Otto Wirkhausile. Põnevust pakuvad seal veel orelimeistri August Terkmanni pedaal-klaviatuuriga harmoonium, Jaan Timoleoni kahe manuaaliga pill, Karl Sokratese raamatukapiga harmoonium, Saaremaal valmistatud harmoonium „A. Koppel“ (Ivo Linna annetus Eesti Klaverimuuseumile).

Kui Eesti rahvusliku klaverimuuseumi põhitegevus on seni olnud eesti klaverite otsing ja leidude eksponeerimine, siis nüüd, harmooniumide erinäituse ettevalmistamisel, kerkis lausa iseenesest küsimus, mis saab eesti harmooniumist. Põhimure on ju selles, et amortiseerunud, puidust valmistatud harmooniumi on üsna kerge likvideerida (klaverid on siin oma kopsaka malmraamiga palju soodsamas olukorras ja säilivad seetõttu paremini). Harmooniumiotsinguil selguski, et mitmel pool, kus veel hiljuti kasutati eesti meistrite pille, on (annetustena) asemele tulnud pillid USAst, Norrast, Rootsist ja mujalt. Meie oma amortiseerunud harmooniumid on aga läinud loojakarja.

Siinkohal teen üleskutse: kui kellelgi on alles harmoonium, aga selle korda­tegemine käib üle jõu, siis ärge visake pilli kohe minema. Võtke ühendust klaverimuuseumiga ja püüame koos midagi ette võtta. Seostub ju harmooniumiga terve etapp eesti kultuuriloos ja olulisemad pillid tuleb alles hoida. Teateid eesti harmooniumide kohta ootame meiliaadressil alo.poldmae@gmail.com.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming