Mis orkester see siis nüüd oli?

Toomas Velmet

Meid külastas järjekordne külalisorkester (viimase kuu jooksul kolmas), seekord siis St. Peterburgi Riiklik Akadeemiline Sümfooniaorkester. Peterburis on palju sümfooniaorkestreid ja pelgalt nime järgi on päris raske ennustada, milline see meid just külastab. Pigem on õige neid liigitada peadirigentide järgi. Kõik ju teavad, et Gergijev, see on Maria teatri SO; Temirkanov, see on endine Mravinski orkester, s.t „teeneline kollektiiv” ehk Filharmoonia SO „esimene koosseis”, kelle dirigent on ka meilgi hästi kodustatud Nikolai Aleksejev. Samas asutuses on veel teinegi akadeemiline koosseis, keda tunneme Aleksandr Dmitrijevi orkestrina ja minevikust ka veel Leningradi Raadio orkestrina, kes blokaadi ajal kandis ette Šostakovitši VII sümfoonia Karl Eliasbergi juhatusel. Veel on Peterburis jällegi Riiklik ja Akadeemiline Kapelli SO (mida vist enam ei eksisteeri) ning veel mõni ilmtingimata kas riiklik või akadeemiline orkester.

Meid nüüd külastanud orkester on asutatud 1967. aastal ja teda nimetati siis Vana ja Kaasaegse Muusika Kammerorkestriks ning minu mäletamist mööda oli orkestri asutajaks dirigent Eduard Serov, Mravinski assistent filharmoonia akadeemikute ees. See orkester on vähemalt korra Seroviga ka Eestis käinud ja siis oli küll liikvel teave, et tema ongi kollektiivi asutaja. Millegipärast on mul kahtlusi kavalehel mainitud Nikolai Rabinovitši ja Karl Eliasbergi seotuses selle noore kollektiiviga, aga kindlasti olid nad seotud nn filharmoonia „teise koosseisuga”.

Edasi on asjad juba selgemad, s.t ajast, mil orkestri ette asus peadirigendina Ravil Martõnov. Orkestrist sai täismõõduline sümfooniaorkester ning loomulikult kaasnes sellega riiklik staatus ja hiljem ka „kaua oodatud” akadeemiline nimetus. Möödunud aastast on orkestri peadirigent ja kunstiline juht Aleksandr Titov ja siit tuleb tema CV hetkeseis kavalehelt: „Peterburi Riikliku Akadeemilise Sümfooniaorkestri kunstiline juht ja peadirigent, Marinski teatri külalisdirigent, Moskva Suure teatri dirigent, BBC Šoti orkestri (Glasgow) külalisdirigent, Peterburi konservatooriumi professor ja Venemaa riiklik teeneline artist (!!)”.

Kui me kirjutame või ütleme Mari(i)nski teater, siis peaksime kirjutama ka Moskva Bolšoi teater – arvan, et on siiski õige jääda eestikeelsete Maria teatri ja Suure teatri juurde. Väga hea irooniana kõlab aga „Venemaa riiklik teeneline artist”, kuigi nii soliidne dirigent, nagu seda on Titov, ei ole sarnast irooniat ära teeninud. Nendele, kes enam ei mäleta aegu enne 1991. aastat, tuletan meelde, et meilgi olid omad „teenelised kunstnikud” ja see on venekeelse „zaslužennõi artist’i” tõlge. Selle tiitli juurde ei kuulu isegi tänapäeva Venemaal ei „riiklik” ega „akadeemiline” küll kuidagi.

Olgu sellega, kuidas on, aga etteruttavalt tahan küll öelda, et meid külastanud Aleksandr Titov on väga kõrgel professionaalsel tasemel dirigent. Heas mõttes muhelema võttis veel viimasel minutil tehtud solisti vahetus, kus vene pianist Peeter Laul vahetus eesti pianisti Maksim Štšura vastu.

Lõpuks ka veidi kontserdist. Estonia kontserdisaali lavale tuli väike sümfooniaorkester (ca 60) ja alustas bravuurselt Glinka „Ruslan ja Ljudmila” avamänguga. Teose partituur kõlas rõhuga viiulitele ja vaskedele (ka nn sekundas) vaheldumisi ja tuletas seega meelde kord „muinasaegset” Suure teatri viiuldajate ansamblit, kord puhkpilliorkestrit ilma viisipillideta. Öeldus ei ole ühtegi etteheidet orkestrantidele: nad olid väga meisterlikud, vaatamata oma noorusele, pigem ei ole me enam harjunud poolsuure või poolväikse sümfooniaorkestri kõlaga.

Huvitav on aga märkida, et see disbalanss kadus juba Sergei Prokofjevi III klaverikontserdi esituseks ja, mis veel ootamatum, tasakaalustus absoluutselt Pjotr Tšaikovski IV sümfoonia ettekandeks kontserdi teises pooles.

Klaverikontserdi esitas meie muusikaakadeemia üliõpilane, hiljutise Eesti pianistide konkursi võitja Maksim Štšura ja tegi seda vapralt, enesekindla artistlikkusega. Kui millestki puudu jäi, siis prokofjevlikust kõlaaktiivsusest virtuoossemates tekstiosades, mida suurepäraselt kompenseerisid heakõlalised lüürilised episoodid. Siin-seal oli tunda ka ansamblilisi lahkhelisid, mis siiski likvideeriti juba eos. Selline viimase minuti asendus on igal juhul väga riskantne ettevõtmine, kuid Štšura tuli sellega kangelaslikult toime ja teenis pilgeni täis saalilt võimsad ovatsioonid.

Oma tõelist võimekust näitas St. Peterburgi Riiklik Akadeemiline Sümfooniaorkester koos peadirigendi, Venemaa teenelise kunstniku Aleksandr Titoviga kontserdi teises pooles Tšaikovski Neljanda sümfoonia ettekandel. Seda Tšaikovski esituse meisterlikkust saan võrrelda ainult Saksa Kammerfilharmoonia (Bremen) Beethoveni esitusega ja pean neid mõlemaid ideaalseks. Kiired tempod, aga tempod olid kohati üle inimvõimete piiride kiired (III osa pizzicato, finaali algus), õigustasid end absoluutselt, kuna olid perfektselt välja mängitud ja ideaalselt ansamblis ka kõlaliselt. Olgu nende Peterburi orkestrite nimedega, kuidas on, vaevalt, et me nendes formaalsustes selgust saame, aga nüüd meid külastanud orkestri võime kindlasti meelde jätta kui Titovi orkestri ja tema visiitkaardina meie mällu jääb kindlasti suurepärane Tšaikovski Neljanda ettekanne Estonia kontserdisaalis eelmisel neljapäeval sellesuvise hooaja avanguna.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming