Mirjam Tally – uuendusmeelne, leidlik ja publikusõbralik festivalihelilooja

Mart Jaanson

Tartu Jaani kirikus toimus juba üheksandat  korda Eesti heliloojate festival. Eelmiste festivalidega kursis lugeja ehk märkab, et sel korral puudub festivali nimes sõna „noorte”. See ei tähenda sugugi nagu oleks festivalil esitatavate teoste autorid üheksa aasta jooksul samaks jäänud ega ole enam noored. Pigem põhjustas muudatuse asjaolu, et esitatavate heliloojate ring on järjest avardunud. Kui vaadata Eesti Muusika Infokeskuse veebilehel antud heliloojate nimestikku, siis on Tartu festivalil üheksa aastaga esitatud neist ligi poolte muusikat, seega umbes kolmekümne põhiliselt 1960. ja 1970. aastatel sündinud helilooja teoseid. Tõsi, kui Eesti noorte heliloojate festival 2002. aasta juunis SA Tartu Jaani Kiriku, MTÜ Jaani Kiriku Kultuuriprojekti, EE LK Tartu Ülikooli Jaani koguduse ja Eesti Arnold Schönbergi Ühingu kokkuleppe tulemusena Tartu Jaani kiriku päevade raames sündis, siis viitas sõna „noorte” festivali nimes XX sajandi II poole euroopa modernismist  mõjutatud stiilile, mida viljelesid tollased kompositsioonitudengid ja noored heliloojad. Kuid aeg on edasi läinud. Maailmamuusika kogu oma mitmekesisuses on eesti muusikale avanenud ja pole enam põhjust ühtegi stiili üle rõhutada. Nõnda on festivali tänaste korraldajate, kunstilise juhi Monika Mattieseni ja peakorraldaja Marika Petti otsus nime muuta nähtavasti õige. Pealegi võimaldab see tekkida Tartus ka teisel, tõesti aastatelt noorte heliloojate  festivalil.

Aga nüüd ülevaade lõppenud festivalist, mis vormiliselt käis eelkäijate rada. Neljakontserdilise festivali keskseks heliloojaks oli valitud praegu Rootsis elav ja tegutsev aktiivne helikunstnik Mirjam Tally (s 1976). Toimus tema õpituba, autorikontsert ja ka ülejäänud kolmel kontserdil esitati vähemalt üks tema teos. Kõik üritused leidsid aset Tartu Jaani kirikus. Üks erinevus torkas küll silma, nimelt  oli sel korral publikut mõnevõrra vähem kui tavaliselt. Vaid viimasele, tartlaste sisustatud kontserdile kogunes huvilisi möödunud aasta tasemel. 3. juuni õhtul oli kiriku võidukaare alune Tallinna Kammerorkestri, dirigent Risto Joosti ja solistide päralt. Kontserdi avas festivalihelilooja Mirjam Tally teos „Birds and Shadows” („Linnud ja varjud”, 2008), milles meisterlikult soleeris viiuldaja Mari Targo. Teos tõi mulle  oma sooloviiuliga ja suhteliselt staatiliste, ahelalülidena paigutatud muusikaliste sündmustega millegipärast meelde Arvo Pärdi „Tabula rasa” esimese osa. Meelde jäid muidugi ka orkestrantide hommikumaised äkksosinad. Erinevalt eelmisest teosest oli Tatjana Kozlova „White Hollow” („Valge õõs”, 2009) kahele flöödile, mida laitmaltult mängisid Linda Vood ja Tarmo Johannes, üks katkematu värviline kõlajõgi. Lõppes aga natuke liiga ruttu. 

Mart Siimeri käesoleva aasta teos „Motus loquens” kõlas esiettekandes. Rahulik, kaunis ja kosutav keelpilliminiatuur. Tõnu Kõrvitsa „Tsirgutii” (2005) on kõrvitsalikult akvarelse kõlamaailmaga, kuid hoolikalt korraldatud dramaturgiaga suurvorm. Väljendusrikkalt soleeris flötist Monika Mattiesen. Kontserdi lõpetas Tally värske „Déjà vu”, tõenäoliselt eesti esimese kandlekontserdi esiettekanne. Soleeris eesti tuntuim modernmuusikakanneldaja  Kristi Mühling talle omase virtuoossuse ja pühendumusega. Selleski Tally teoses tekkis millegipärast „juba-kuuldudtunne”: orkestri ebaregulaarsed aktsendid kandle kulgemis- ja laadiühtsete arpedžode taustal tõid meelde mõned Stravinski neoklassikalised tööd. Ja oligi kontsert läbi, kestes vaheajata vaevalt tunni. Tavatult lühike, samuti alla tunni oli ka järgmine kontsert 4. juunil – Mirjam Tally autoriõhtu.  Tally oli oma muusika sel õhtul usaldanud möödunud aastal samal festivalil debüteerinud ansambli S.A.P. hoolde – Kirsti Mühling (kannel), Ursula Chillaud (saksofon), Jaak Lutsoja (akordion) ja Anto Õnnis (löökpillid). Muusikapalu vaheldasid kaks Tally muusikaga filmiklippi: Ülo Pikkovi vändatud animafilm „Läänemerelinik“ (2007) Aleksander Suumani graafilise luuletuse ainetel ja sama režissööri „Blow” (2005/07). Kahest terviklikumana  mõjus viimane, kuid millegipärast ei sobinud kumbki film hästi autoriõhtu tervikusse.

Kontserti alustanud „Kuu vari” (2009) kandlele ja akordionile kõlas esiettekandes. Ilus, kahe pilli kõla meeldivalt sulandav, kompaktne lugu. Ja hästi mängitud. Kiirepulsilised kandle laadi-arpedžod tõid meelde eelmise päeva kandlekontserdi. Akordionile ja fonogrammile kirjutatud „Air” (2000) kõlas samuti ilusti, kuid jäi kuidagi ebaterviklikuks, pintslitõmbe  sarnaseks. „Ghost song” saksofonile (2002) on vaikne, mortonfeldmanlik muusika, mis – naljaga pooleks – sobiks hästi illustreerima Astrid Lindgreni Vaasalinna väiketonti. „Õhtute kuldkollane tolm” (2001) saksofonile, löökpillidele ja akordionile oli erk ja vahva, märkimisväärselt hästi komponeeritud löökpillipartiiga lugu. Kontserti alustasid ja lõpetasid festivalil ka mullu kõlanud teosed, vastavalt „Struktuurid” kandlele (1996) ning „Arlekiin”  (2000) löökpillidele ja akordionile. Viimase pala ettekandest jäi seekord millegipärast rohkem meelde löökpillipartii. Kokkuvõttes näitas Mirjam Tally end uuendusmeelse, leidliku, tehniliselt tugeva, kuid publikusõbraliku heliloojana. Aitäh! Festivali kolmanda, 5. juuni kontserdi sisustas eesti juhtivate avangardmuusika kollektiivide hulka tõusnud Ansambel U:. Nende avalugu, Tatjana Kozlova „Horisontaalid” (2010)  sai ja jäi mulle festivali suurimaks elamuseks. Suhteliselt lühike, kuid üliefektne, teravate ja kumisevate tämbritena ligetiliku mikropolüfoonia erutatud variante pakkuv maiuspala! Järgnes Mirjam Tally uue teose „Shift 2” esiettekanne. Ansambli hommikumaised äkksosinad seostusid juba kuuldud teosega „Birds and Shadows”, kuid tundetoon oli viimasest hoopis erinev. Vaimusilma ette tuli „millegi vääramatu marssiv lähenemine õudpimedas metsas”. 

Ülo Kriguli „Earth to become earth again” (2007/09) näitas autori head dramaturgivaistu: kuulaja ette rullus oskuslikult ehitatud, veenvate tõusude ja mõõnadega kõlakude. Esmakordselt festivali jooksul järgnes sel kontserdil vaheaeg, justkui ootaks ees midagi pingutavat. Ja nii oligi. Soomlase Kimmo Kuituneni „Triple duos” (2007-08) vastas festivalil kõlanud suurvormidest selle sõna klassikalisele tähendusele kõige paremini. Ulatuslik,  teemat varieeritud refräänidena esitav vorm andis välja kammersümfoonia mõõdu. Muusikas võis ansambli meisterlikus esituses kuulda paljusid XX sajandi teise poole modernismi tahke. Ja justkui lõõgastuseks pakkus ansambel viimase palana „Interaktiivse partituuri 050610”, mis sündis muusikute ette istuma kutsutud vabatahtliku Kadri-Ann Sumera huvitavast isiksusest inspireerituna. Püüdsin  kiuslikult otsida improvisatsiooni nõrkusi, võrreldes kirjapandud teosega, kuid ei leidnud muud, kui et tulemus oli lihtsa, kaarekujulise dramaturgiaga. Kõik muusikud improviseerisid nii nagu oleksid nad mänginud noodist. Festivali viimane, 6. juuni õhtu oli nagu möödunudki aastal usaldatud Tartu Uue Muusika Ansamblile – seekord koosseisus KadriAnn Sumera (klaver), Kadri Sepalaan (viiul), Tõnu Kalm (klarnet) ja Lauri Sõõro (tšello). 

Ehkki hoolikalt valitud saksa-eesti kava puhul oli ilmselt lähtutud uuslihtsuse stiilitunnustest, polnud seda lihtne esitada. Sellegipoolest mängiti nauditava kergusega. Saksamaal elava Mari Vihmandi „Pärivoolu” (2000) viiulile ja klaverile oli hästi välja peetud, tõsine teos, mille keskmise osa skrjabinlik-jazzilik klaveriharmoonia mõjus igati orgaanilisena. Mirjam Tally muusika viimane esiettekanne, „3 steps” (2010) klarnetile, klaverile ja tšellole oli tema  kohta ootamatu helikeelega: täiesti diatoonilise materjaliga kiire hokett, mis kohati meenutas võluvat ja improvisatsioonilist muusikat kanada animasarjale „Little Bear”. Kontserdi esimese poole lõpetas Manfred Stahnke Sonatiin klarnetile ja klaverile (1992), mille helikeel kohati hämmastavalt sarnanes eelmisele, Tally teosele. Teist poolt alustati Nicolaus A. Huberi teosega „Töne suchen einen Autor” (1988) kogu  ansamblile ja obligato-tuulemasinale. Veidi koomiline, naivistlik-minimalistliku keskosaga muusika. Galina Grigorjeva „Poly-phonie” (1998) klaverile ja kontserdi lõpetanud suurvormi, Gerhard Müller-Hornbachi Klaveritrio (1978) olid kontserdi tõsiseimad teosed. Mõlemad, eriti viimane, olid välja peetud traagilises võtmes ja eristusid eelnevatest ka oma klassikalismodernistlikuma helikeele poolest. Kokkuvõtte asemel tänan korraldajaid ja  Klassikaraadiot, kes festivali hästi reklaamis ja vahendas (toimetaja Mirje Mändla) ning on pealegi teinud seda üheksa aastat. Jään ootama X festivali!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming