Milline on zombi sõnum elavatele?

XXI sajandil on nostalgiast saanud esteetika kategooria ka ekstreemsemas metal-muusikas.

ALVAR LOOG

Death DTA kontsert 13. IV Tallinna klubis Tapper.

Death DTA lähenemine Deathi muusikale on aupaklik ja akadeemiline ning täielikult  originaali autori- ja ajastutruu esitamise teenistuses.

Death DTA lähenemine Deathi muusikale on aupaklik ja akadeemiline ning täielikult originaali autori- ja ajastutruu esitamise teenistuses.

Alvar Loog

1.

Meie kaasaja popkultuur on jõudmas hilisesse keskikka, sest märkimisväärselt suur osa selles liikuvast rahast, rõõmust ja sümboolsest kapitalist ei tõuku mitte nooruslikust mässuvaimust ja uutest ajastuväärilistest loomingulistest ideedest, nagu see oli varemalt, vaid nostalgiast. Olevik ei ületa ega tühista enam dialektilise arengu käigus minevikku, vaid vaatab üha enam härda aupaklikkuse ja igatsusega selle poole tagasi.

Puhtalt esteetiliste põhjuste kõrval tingib seda vähemalt kaks üksteisega seotud sotsiokultuurilist protsessi. Ühtepidi on õhtumaade elanikkond hakanud vananema, mis tähendab, et inimesed sigivad vähe ja surevad kõrges eas. Teiselt poolt püüab varasemaga võrreldes seninägematult suur hulk bioloogilise teismeea vanuse kahe- või kolmekordselt üle elanud inimestest iga hinna eest vähemalt hinges nooreks jääda.

Popmuusika kuulamise või koguni fanaatilise armastamise poolest ei tähenda see nooreks jäämine enamasti mitte uute peale tulevate stiilide, saundide ja artistide avastamist (ehk alalist kaasaminemist üha uute kevadete igavese tulemisega), vaid kestvat emotsionaalset kontakti enese noorusaja muusikaga (ehk elamist ühes kunagises kevades, millest tuhmuvate mälestuste kõrval polegi enam alles jäänud suurt midagi rohkemat, kui teatud hulk elu soundtrack’iks kujunenud laule).

Noorusaja muusikal on võime ja kalduvus kanda konserveeritud kujul peale oma ajastu vaimu ka kujutlust iga omaaegse kuulaja paremast minast ajal, mil tema eksistentsi õilistasid kõrged ideaalid, siiras entusiasm, vaimne süütus ning alaline iseenda ja maailma avastamine. Selle on keskealiste ja neist vanemate inimeste puhul välja vahetanud liiga lõplik ja täpne (sellisena alalhoidlikult arenemis- ja muutumisvõimetu) arusaam sellest, mis on hea ja õige nii kunstis kui ka elus.

2.

Kirjeldatud protsesside tulemusena naudivad mitmed omaaegsed kiirmoe staatuses popmuusikastiilid ja ansamblid tänasel päeval kõigile üllatuseks ühtäkki aegumatu klassika/klassiku staatust. Nii näiteks on ekstreemsema metal-muusika (eelkõige thrash, death ja grindcore metal) algupärased žanrid jõudnud või jõudmas Jeesuse ikka ning kujunenud kuidagi märkamatult ühtaegu nii praeguste teismeliste kui ka nende isade-emade ning otsapidi ka vanaisade-vanaemade muusikaks, saanud ajastu- ja põlvkonnaüleseks nähtuseks, nagu seda on XX sajandi kolmandast veerandist alates olnud jazz või viimasest kümnendist hard rock.

See omakorda on tinginud olukorra, et traaditurul leidub umbes viima­sest sajandivahetusest peale senise mässu­vaimu ja piiridele püüdlemise asemel üha enam sentimentaalset nostalgiat, elamist minevikus. Selle üheks avaldumisvormiks võib pidada seda, et teenekad ansamblid teevad uute plaatide promotuuride asemel järjest sagedamini vanade albumite juubelituure – ega neid uusi plaate keegi eriti oota ega kuula. Artistilt eeldatakse üha enam, et ta vahendab sõnumeid minevikust, elustab oma muusika ning kestva olemas- ja kohaloluga kuulajatele ühe kadunud ajastu.

Vaadates suurte roki- ja traadifestivalide peaesinejate nimekirju, ei leia sealt naljalt ühtegi sel sajandil tegutsemist alustanud gruppi. Uutele tulijatele ei ole justkui enam ruumi, sest vanad žanrid ja artistid on peaaegu kõik elus, au sees ja laval. Seda hoolimata asjaolust, et enamik neist pole suutnud oma kuldaja loomingule viimase kahe- või koguni kolme­kümne aasta jooksul juurde pakkuda midagi märkimis- või mäletamisväärset.

Alamžanride paljusest tingitult on metal-muusika maailmas kanoniseeritud ja klassikuteks kuulutatud loojaid rohkem kui nt klassikalises muusikas. Ansamblitest on saanud institutsioonid ning veerand sajandit järjest aktiivselt tegutsenud kollektiiv – 1980. aastatel selliseid peaaegu ei olnudki – pole tänapäeval isegi mitte veteranbänd, sest turul on piisavalt ligemale pool sajandit tegutsenud traadigruppe (Scorpions, Black Sabbath, Accept, Judas Priest jt). Mõõdukal määral ja eranditega, ent üha kindlamalt näib kehtivat reegel: mida vanem, seda parem.

Seega ei lähe ükski endale kas või natu­kenegi rahvusvahelisel areenil nime teinud grupp kergekäeliselt laiali, nagu see oli loominguliste tungide tuhmumise või tüdimuse korral veel läinud sajandil. Pigem püüavad ka viimased vahepeal tegevuse katkestanud grupid (või nende originaalkoosseisud, viimati Guns N’ Roses) uuesti kokku tulla. Sealjuures selgub ikka sagedamini, et keegi pole asendamatu, iseäranis surnud.

3.

Üks kadunuke, kelle loodud ja juhitud ansambel ning selle loominguline pärand elavad mitte üksnes inimeste südames, vaid ka laval edasi ilma tema endata, on 2001. aastal 34aastaselt vähkkasvajale alla jäänud Chuck Schuldiner, üks metal’i-maailma omapärasemaid ja geniaalsemaid figuure, kellest sai ikoon juba eluajal.

Schuldineri peetakse üheks death metal’i loojaks ning peamiseks arendajaks. 1983. asutas ta Orlandos ansambli Death (algselt nime all Mantas), millest kujunes järgmisel kümnendivahetusel ekstreemsema metal-muusika Pantheonil selleks ajaks iseenese klišeedesse uppuma hakanud thrash ja speed metal’i orgaanilise arengu käigus välja vahetanud death metal’i lipulaev. Schuldiner oli peaaegu kõigi Deathi lugude ainuautor.

Deathi 1987. aastal ilmunud debüüt­album „Scream Bloody Gore“, mida loetakse death metal’i esimeseks verstapostiks, kannab eneses kõiki neid kvaliteete, millega see žanr oma kuulajaid siiani „karistab“: rögisev hauatagune hääl, põrgulikult pekslev rütm, madala häälestusega kitarride kompressorimüra ning kahe basstrummi „kuulipilduja­valangutele” tuginev löökriistapartii.

Klassikalise death metal’i kõlaline agressiivsus ja jõulisus on oma peaaegu pidevas forte’s midagi sellist, mida on alternatiivse rock-muusika hilisema evolutsiooni käigus olnud üpris raske kuidagi üle trumbata. Ent death metal sündis ka omaenese sisemisi kaanoneid arvestades ülimalt küpsena, sest nii ekspertide kui ka tavakuulajate meelest on suurem osa selle tänini ülimalt elujõulise ja mõõdukalt populaarse žanri parimaid stuudioalbumeid salvestatud aastatel 1988–1993.

Chuck Schuldiner oli ja on justkui death metal’i Mozart, kelle geniaalset loomingut iseloomustab lisaks novaatorlikkusele ka mänglevalt ja veenvalt voolavasse vormi valatud keerukus, millel pole juures autori higi lõhna. Tema teeneks loetakse nii tehnilise kui ka meloodilise death metal’i loomist. Seitse stuudioalbumit avaldanud Deathi muusikas pole eriti dekoratiivset viha, mis muidu karmimat traadimuusikat eelkõige iseloomustab: see on suhteliselt intellektuaalne ning heas mõttes täiskasvanulik (eriti alates 1991. aastal ilmunud albumist „Human“).

1998. aastal oma viimase stuudioalbumi avaldanud ning 2001. aastal pärast oma juhi surma tegevuse lõpetanud Death peaks ajaloo varasema loogika kohaselt olema tänasel päeval esteetiline anakronism, midagi sellist, mida häbeneksid avalikkuse ees ka kunagised austajad ning mis popmuusika normaalse evolutsiooni korral võiks praegu huvi pakkuda üksnes üksikutele nostalgikutele ning camp’i-elamuse nimel kultuuri kolikambrites tuhnivatele snoobidele.

Kuid metal-muusika kuulajaskond, kes pole pidanud kunagi paljuks ilmutada oma lemmikute suhtes jalgpalli­fanaatikutega võrreldavat lojaalsust, on muutunud nii žanri kui kohati ühtlasi omaenese lapsepõlve suhtes ülimalt sentimentaalseks. See marcelproustlik projekt, mille käigus otsitakse minevikust nii elu kui ka kunsti ilu ja tõde, on jõudnud tänaseks kohati naeruväärsuseni ehk kunagiste demobändide avaldamata keldrisalvestusteni. Deathi aktsiad on ekstreemsema metal-muusika börsil hetkel sama kõrged kui Mozartil või Wagneril ooperi ajaloos ja näitavad tõusutrendi.

4.

Nii tegi Death 2012. aastal otsekui teisenenud turusituatsiooni tellimusel läbi veidra ning kõigile ootamatu taassünni Death DTA nime all. See DTA on lahtikirjutatud kujul „Death to All“, mis ei tähenda, et ansambel pakub kõigile lahkelt surma (nagu otsetõlke põhjal võiks arvata), vaid seda, et kõik saavad elavas esituses ansambli Death loomingulisest pärandist osa. Grupp on teinud mõne aasta jooksul vahetunud rivistuses mitu (mini)turneed, kusjuures kõik selle liikmed peale solisti on varem mänginud mõnes Deathi paljudest kunagistest koosseisudest (Schuldiner vahetas teadupärast bändiliikmeid nagu sokke ning loobus viimastel aastatel püsigrupi palgal hoidmisest sootuks).

Death DTA näol on tegu ülimalt veidras staatuses grupeeringuga, mille võiks klassifitseerida kuskile originaalbändi reinkarnatsiooni ning tribuutansambli vahele. Sellesse kuuluvad praegu basskitarrist Steve DiGiorgio, kitarrist Bobby Koelble, trummar Gene Hoglan ning kitarrist ja solist Max Phelps.

Eesti publik sai neid näha ja kuulda 13. aprillil Tallinna klubis Tapper. Kohaletulnud mõnisada huvilist paistsid nii kontserdi ajal kui ka järel olevat kogetuga rahul, sest see zombina surnust üles tõusnud grupp oli igati oma originaali vääriline. Kellegi mälestustel ja tunnetel ei tallatud, minevik sai pieteeditundelisel ja maitsekal moel paariks liiga kiiresti käest kulunud tunniks taaselustatud. Võin enese näitel kinnitada, et moshpit’is valati lisaks higile ja verele nii mõnigi heldimuspisar.

Death DTA esitas lugusid kõigilt Deathi seitsmelt stuudioplaadilt, fookusega 1993. aastal ilmunud albumil „Individual Thought Patterns“, millelt tuli mahamängimisele koguni viis pala. Tegu on tehniliselt väga keeruka materjaliga, kuid Death DTA suutis kogu kava, hoolimata kaelamurdvatest rütmivahetustest, peaaegu puhtalt ja õigete tempodega ette kanda. Death DTA lähenemine Deathi muusikale on aupaklik ja akadeemiline ning täielikult originaali autori- ja ajastutruu esitamise teenistuses.

Vokalist ja soolomees Max Phelps (kes sündis millalgi Deathi esimese paari albumi avaldamise ajal) on Chuckile igati vääriline asendus, olgugi et Tallinnas polnud tal parim õhtu (minu mullu Tšehhis festivalil „Brutal Assault“ nähtud kontsert oli seevastu peaaegu ideaalilähedane). Phelps, kes meenutab Schuldineri kuigipalju ka välimuselt ning matkib püüdlikult ja sealjuures edukalt nii tema häält ja laulumaneeri kui ka kehahoiakut, läheb sellega ehk isegi natuke liiale.

Phelps Schuldineri asendajana ja Death DTA laiemalt on kloonidena kujundlikku paralleeli tuues justkui suuremad kristlased kui Jeesus Kristus ise. Kahtlustan, et kui Chuck ise elus oleks ning oma vanu lugusid kontserdil esitaks, arranžeeriks ta neid ilmselt natuke ringi, lubades ühtlasi improvisatsioonilisi variatsioone tempodes ja soolodes.

See zombi nimega Death DTA ratsutas Tapperis oma kahetunnise kava jooksul uhkelt kõrgel hobusel, mille nimeks on nostalgia, tuues oma kunstimaitsega ajaloolise mälu lõksu langenud publikule häid sõnumeid XX sajandist, mil rohi oli rohelisem ning kõigil tänastel keskealistel ja vanematel metallistidel olid veel juuksed ja mõistus peas …

5.

Meie päranduseks saadud kollektiivsesse maailmapilti ja -tunnetusse suudab mõrasid lüüa eelkõige kunst, peamiselt uus, alaliselt piiridele püüdev, nii sisus kui vormis ajastuvääriline looming, mis reaalsust esitada, tõlgendada ning vajadusel ka muuta aitab. Kuid õhtumaade popmuusikas valitsev minevikuihalus ja näiline ideedepuudus on sünnitamas uut, „su nägu kõlab tuttavalt“-ajastut, mis Death DTA näitel on tänaseks otsapidi jõudnud ka ekstreemsemasse metalmuusikasse. Mis on minu meelest ülimalt ohtlik tendents, kuna nostalgia muutumine valdavaks esteetika kategooriaks soodustab ette üheselt äratõlgendatud tegelikkuse teket, oleviku sentimentaalselt konsensuslikku ja konfliktivaba suhet minevikuga.

Aga näiteid võib otsimatagi leida ka lähemalt. Teisenenud suhe popmuusikasse ning selle minevikupärandisse leiab Eestis sel nädalavahetusel väljundi esmakordselt, kuid suurejooneliselt toimuva kahepäevase Tribuudifestivali näol. Kas seal ülesastuvaid zombisid peaks natuke ka kartma?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar