Milline mäng! Kindel, selge ja puhas

Ivalo Randalu

Peeter Süda 130 (30. I 1883 – 3. VIII 1920) Kummaline mees oli. Tema eluviisi lahtimõtestamiseks läheks vaja psühholoogia abi ja kirjeldamiseks head mõistvat sulge. Eelkõige jääb lihtinimesele arusaamatuks Süda hullumeelne askees: miks ütles ta väga vaese inimesena sageli ära paljudest vähegi avitavatest teenimisvõimalustest, kuigi palus kodustelt pidevalt abi ja laenas tuttavatelt alatasa väikestki raha, mida jagas vahel hädas sõpradegagi? Või miks ta lasi oma Tallinna perioodil sõber Peeter Pennal Narvas kolm korda asjata rongil vastas käia ja sõber Cyrillus Kreegil Haapsalus pikka end proovidele oodata, samal ajal kusagil „laenukorteris” mõnd partituuri uurides (kui sedagi)? Mõlemal puhul jäädi kontsertide korraldamisel püstihätta, kuid talle andestati ega tehtud vist märkustki. Andestas ka vend Jüri oma suuresti nurjunud pulmatseremoonial Kihelkonna kirikus, kuhu Peetrit asjatult orelipulti oodati, kuna too oli kodu-Tammikust viivu pärast lubanud pulmalistele järgneda. Need on muidugi ekstreemsed juhud, ent on adutav, et Südale oli olulisim tema enda aeg – kõiges! Sealjuures mitte alati just sihikindlaks tööks, vaid ka lõõgastumiseks, mille sisuks nii laiahaardeline lugemus kui „Musta Peetri” mäng orelimeistri Terkmanni tütrekese Tiiuga või muusikast üpris kaugete inimeste selts, nn Kurgiklubi. Biograafiast mööda minnes peatun siin­kohal ainult ühel Süda muusikale pühendumist vägagi ilmestaval tõigal. Nimelt jõudis ta aastalõpul 1908 õpingutega vana hea Louis Homiliuse käe all lõpule, olles omandanud tugeva professionaalse aluse klassikalises muusikaliteratuuris, iseäranis Bachi osas. Ja just siis Homilius suri, kuid see poleks enam lõpueksamit sooritamast takistanud. Aga Süda viivitas, sest tal tekkis kohe side uue, Šveitsi päritolu, endast kolm aastat noorema(!) õpetaja Jaques Hand­schiniga, kes tõi kaasa kaasaegse oreliliteratuuri. Limpsides edasi, piltlikult öeldes, perenaise samovarist soristatud ja soolaga maitsestatud „kipjatokki”, ilmusid veel kolme aasta jooksul programmidesse Regeri, Widori, Saint-Saënsi, eriti Francki teosed. Vastastikune austus päädis Fuuga f-moll (1910) esitamisega Handschini Moskva kontserdil ning huviga õpilase 1914. aastal fikseeritud loomingu, eriti „Ave Maria” vastu. Lõpueksami sooritas Süda 1911. aasta 19. aprillil maksimaalse „otlitšnõiga”. Tema Widori VI orelisümfoonia esitus (1. osa) viis auväärse professor Vītolsi hulgaks ajaks kõrgmeeleollu, Juhan Aavik mäletab seda reaktsiooni nii: „Milline mäng! Kindel, selge ja puhas ning virtuooslikult sütitav! Just nõnda peaks mängitama orelit, nagu teeb seda Süda!”. Tõdegem, et Widor kipub oma värvijanu ja tehnilisusega kõlama tänapäevagi laheda traktuuriga pillidel pahatihti paksult ja raskepäraselt.

Huvitav, et üldse mitte inimpelgurile Südale ei meeldinud mitte üks raas fookuses olla. Tuntud on lood, kuidas ta paari pika sammuga orelipuldi ja sealt jälle tagasi nurga taha varjuda püüdis ning kord Kaarli kirikus avatud vihmavarju enda ette puldile sokutas. Ja kui sageli ta soodsatest esinemistest keeldus – ometi oli Süda organistina suverään, kes võinuks ka Euroopas tuntuks saada. Aga talle sai primaarseks hoopis looming, mille realiseerimine oli paraku väga pikaldane ja toimus põhiliselt peas, mitte paberil. Sestap ongi tal lõpetatud (oreli)oopusi ainult seitse, neist suurvormid ainult kaks – koguajas 40-45 äärmiselt viimistletud minuti jagu. Kas aga kuue aasta kohta ongi seda nii vähe, kuigi „peas” oli neid veel vähemalt kuus?

Mida arvab asjast Hugo Lepnurm? Ta kirjutab: „Süda teoste vähene arv näitab helilooja pikaajalist, keskendatud mõttetööd. Mõned heliloojad saavutavad oma küpse meisterlikkuse hulga teoste loomisega, mis osutuvad ajaloo distantsilt vaadelduina nagu eeltööks üksikuile šedöövreile, millega need autorid kirjutavad oma nime ajalukku. Süda juures on see eeltöö sündinud nähtavasti kõik mõttes ja suurmeistrite töid uurides, mida ta tegi väga palju. Endassesüvenenud, killustamata karakter, suur töökus ja kiindumus lubasid ammutada Südal maailma muusikaliteratuuri sügavusi vast rohkemal määral kui mõnel teisel. Kaasaegsete lugupidamine Südast kui suurest muusikatundjast oli üksmeelne”.

Fuugast f-moll kirjutab mentor aga nõnda: „Monumentaalses ja tõsises teoses näeme hoolikal vaatlemisel mõningate eeskujude jälgimist [mitte järgimist – I. R.], aga ometi on see kordumatult isiklik, nagu ka Saaremaa purjelaevameistrite välismaalgi imetlust äratanud veesõidukid, mis on samuti ehitatud üldiselt kehtivate tehniliste nõuete kohaselt, aga kodusaare tingimusis, kodusaare materjalist ja koduste töövõtetega.” Nii võimast esikteost annab isegi suurest ilmast otsida!

Süda peateoseks võib kahtlusteta pidada siiski Prelüüdi ja fuugat g-moll. Alustanud mõlemaga 1914. aastal, sai prelüüd kirja aga alles kaks nädalat enne 1920. aasta saatuslikku kesksuve – väga, väga napilt … Nagu öeldud, reale paladele, ka paljutõotavale Tokaatale, Südale antud aastatest ei piisanud. Asjaomastel on valus kujutleda, et olemasolev pärand on olnud vaid üksainus katkenud teekond järjekordselt „peas” valmiva suurteose – Reekviemini. Seega me ei tea, millest Süda ootamatu surmaga ilma jäime, ja see on hea. Nimelt see, et me ei tea. Ilmlikult kõlamatut ei saa Maa peal kuulata, see aga, mida siin tehakse kõigi Eesti ja kümnete Euroopa tipporganistide tahtel Süda pärandiga, tõuseb ajast aega kõrgustesse.

Imepärane mees oli.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming