Milline helilooja ei tahaks olla Adams

 

JUSTE dirigeerimisel 23. XII Estonia kontserdisaalis, kavas Haydni ?Harmoniemesse? ja Adamsi ?Harmonium?. Tõnu Kaljuste tõi Eesti publiku ette tänapäeva muusikamaailma iidoli John Adamsi ?Harmonium?i?, ühe tema läbimurdeteose aastast 1981 (Eesti esiettekanne). See paneb mõtlema: milles seisneb Adamsi fenomen ja praegune tähtsus. Kas ameeriklastele lähedase olmemuusika ja ajaloolise pärandi jätkuvas kasutamises, laiemale kuulajaskonnale ?oma poiss? olemises, heakõlalisest ja emotsionaalsest minimalismist tihedama helikeeleni jõudmises või koos Peter Sellarsiga uue multimediaalse ooperi- ja oratooriumi?anri kujundamises?

Adams on Ameerika pressi hinnangul tõusnud kõige austatumaks, populaarsemaks ja mõistetavamaks heliloojaks, alates Coplandist ja Bernsteinist. ?Milline helilooja ei tahaks olla praegu Adams?? küsib ameerikaliku retoorikaga David Del Tredici ajakirjas The Atlanta Journal.

Alates ?Harmonium?ist?, sellest heakõlalisel minimalismil põhinevast oratooriumist, on tema helikeel läbi teinud märgatava arengu. Olulise, üle 20 aasta ulatuva kaare saab tõmmata teise oratooriumini ?El Niño? (2000). ?Nüüd on see täiesti täiskasvanulik lugu,? kiidetakse Adamsi arengut. Ja Mark Swed Los Angeles Timesist lahkab: ?Helijärgnevused on meeldejäävamad, rütmid teravamad, komplekssus integreeritum kui kunagi varem.? Ent helikeele muutustele vaatamata pole Adamsi muusikast kadunud eheda Ameerika kõlad. Adams tahab olla mõistetav, äratuntav, pesueht ameerikalik. Ühes nooruses antud intervjuus on ta öelnud: ?Tahaks kuulda inimesi ütlemas: vaata seda bensiinijaama kuupaistel ? see on puhas Adams.? Swedi sõnul kostavad selleski teoses bigbändi jazz, rockmuusika bassiliin ja Hitchcocki filmimuusika keelpillikõla.

Kõnekas koostöö Sellarsiga

Endiste, minimalismi aeglaselt avanevate, kordustel põhinevate kõlaväljade asemele on aga tulnud tihedus ja kokkusurutus ? nii vertikaalis kui horisontaalis. Lineaarselt jõuab ühes ajaühikus kuulajani palju rohkem uut muusikalist materjali, ka samal ajal kõlav faktuur on erakordselt mitmekihiline. Adams ise kiidab, et ometi on ta õppinud vokaalile kirjutama ning toob võrdluseks ooperi ?Klinghofferi surm?, kus ta pidi vokaalikasutusele palju mööndusi tegema. Ometi kiidetakse selle 1991. aastast pärit ooperi uut hüpermeloodilisust.

Armastatakse erinevalt järjestada ja hinnata Adamsi teoste eripalgelisust ja arengurida: romantiline minimalism ?Harmonium?is? (1981) ja ?Harmonielehre?s? (1985), Ellington and Jelly Roll Mortoni viidetega lihtsalt vastuvõetav pop ja sving klaverikontserdis ?Century Rolls? (1986), sotsiaal-poliitilised ooperid ?Nixon Hiinas? (1987) ja ?Klinghofferi surm? (1991), Ameerika heroilise sümfoonia katse ?Naïve and Sentimental Music? (1999), tema seni kõige kõrgemaid hinnanguid pälvinud teos ?El Niño?, Pulitzeri preemia saanud vokaalsümfooniline 11. septembri mäletusteos ?On the Transmigration of Souls? (2002) ja elektriviiulikontsert ?The Dharma at Big Sur? (2003).

Minu meelest on kõnekam ajapikku süvenev seotus lavastaja Peter Sellarsiga, kellega koostöös on sündinud Adamsi mõlemad ooperid ja kellele on pühendatud ?El Niño?, millest on olemas ka multimediaalne versioon filmi, tantsu ja näitlemisega. Sellars on mees, kelle elueesmärgiks on tõsta ooper tänapäeva nõudeid ja võimalusi kasutava kunsti tasemele ning kes on kultiveerinud ida ja lääne vaimse pärandi ühtset lahtimõtestamist. Tema idee tõttu on Adamsi ?El Niño? Kristuse sünni hispaaniakeelne ladina-ameerika versioon, samuti Kaija Saariaho araabia ja lääne ühendus ooperis ?L?Amour de Loin? ning just Sellars on see, kellega koostöös sünnivad nii Saariaho kui Adamsi juba töös ooperid, millest oodatakse lähiaastate muusikamaailma suursündmusi.

Niisugune ooperi- ja oratooriumi?anri uuendamise suundumus on olulisem kui see, et Adamsi viimaste teoste puhul ei kasutata enam sõna ?minimalism?, vaid teda nimetatakse raskesti defineeritavaks tänase muusikamaailma hiiglaseks.

Läti koor paitas kõrva

?Harmonium? on aga vana hea minimalism, suurte kontrastide ja võimsate kõlalaviinide muusika. Oluline osa on tekstil, John Donne?i ja Emily Dickinsoni luulel, millest lähtuvalt autor nimetab oma teost ?transtsendentaalse nägemuse kolmeks poeemiks?. I osas ?Negatiivne armastus? köidab lai ja intensiivne helikangas, millega liituvad rohkem või vähem märkamatult uuenenud materjaliga pillirühmad.

II osas ?Kuna mina ei saanud surma pärast peatuda? tuleb üdini tuttav ette minimalismile tüüpiline sekundite kõikumine ja aeglaselt muunduv kriipiv taust. Korduv meloodia rändab harfilt viooladele, puhkpillidele, siis koorile. Kaaluta oleku tunnet süvendab meetrumiga nihkes, meisterlikult mängitud klaveripartii. Gamelan?i-sarnase löökpillikõla tõepoolest transtsendentset meeleolu lõhub ukse tagant kostva toitlustusfirma märksa maisem klaasi- ja tassiklirin.

Helilooja ise hindab väga kõrgelt III osa luuletuse ?Pöörased ööd? sensuaalset impulssi. Muusikas on tõepoolest ürgset, pidurdamatut, vääramatut jõudu: t?ellodelt ja löökpillidelt algav helimassi pealetung kandub üle orkestri, koori meloodia selle peal. Kui teine osa tundus rohkem kuuldud Pärdi ja Taveneri muusikast tuttava võtete kogumina, siis siinne impulsiivsus mõjub värskema ja haaravamana. Hea on ka koori justkui orkestri osana (ilma sõnu eraldamata) kasutamine.

Suur osa õhtu emotsionaalsest väärtusest lasuski segakooril Latvija, selle volüümikal, aga hämmastavalt ühtsel ja tihedal kõlal, mis tuli eriti esile just Adamsi puhul ja vähem Haydni ?Harmoniemesse?s?. Haydnis köitis tähelepanu külaliskontsertmeistri Lasse Joametsa nõtke ja ülimalt stiilne fraseerimine ning intensiivselt soe musitseerimine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht