Miks pahed muusikas nii hästi müüvad?

Igor Gar?nek

Tapamasin rockilaval erutab publiku meeli.

Märka inimest, mitte tema pahesid.

Pahede reklaamikampaaniast

Pop- ja rockmuusika üks eripärasid on kahtlemata see, et paljusid rockstaare seostatakse mitte ainult paheliste lava-show?dega mitmetuhandelise publiku ees, vaid tihtilugu (ja mõnikord põhjendatultki) ka paheliste eluviisidega. Et kui staar juba rambivalguses teeb perversseid tempe, siis milline ta veel eraelus olla võib!

Nii mõnegi rokkari lavaline imid? annab selliseks arvamuseks näiliselt ka küllaga pidet: näiteks ?okk-rocki kunagine superstaar Alice Cooper, kes tõi pro?ektorite kiirtevihku mitmesuguseid tapamasinaid, alustades lihtlabase kirve ning lõpetades giljotiiniga, ning korraldas laval nii enda avalikke ?hukkamisi? kui painajalikke võitlusi õudusunenägudest pärit koletute hiigelämblikega. Kõnekad on juba tema plaatide pealkirjad ?Welcome To My Nightmare? (?Tere tulemast mu ko?maari?, 1975) ja ?Alice Cooper Goes To Hell? (?Alice Cooper läheb põrgusse?, 1976).

Või Alice Cooperi järglane ?okk-rocki radadel aastast 1989, ansambel Marilyn Manson, eesotsas nende laulja ja show-mehe Reverend Marilyn Mansoniga, kelle kogu lavaline olek näib olevat kehastunud pahede kvintessentsiks. Satanismiga jälle on seostatud heavy-legendi Black Sabbathit, kelle ilmselt tuntuima plaadi ?Paranoid? (1970) pealkiri ei vaja tõlkimist nagu ka albumid ?Sabbath Bloody Sabbath? (1973) ja ?Sabotage? (1975). Ja mis puutub Black Sabbathi pahelisse imid?isse, siis tundub kõnekas olevat ka nende plaadi ?Live Evil? (1983) pealkiri, mida võib tõlkida kui ?elav pahe? või ?kehastunud kurjus?. Tõsi, siin on tegemist sõnamänguga, kuna live tähendab ka kontserdisalvestist ning bändi USA-tuuril ongi see album lindistatud. Kuid evil jääb ikka paheks ja kurjuseks.

Muidugi oleks pisut lihtsameelne arvata, et kui Alice Cooper laval kirvega vehib, et siis kodus torgib ta kassidel silmi peast, või et Black Sabbathi laulja Ozzy Osbourne tapab öistel satanistlikel rituaalidel kuskil katakombides väikseid lapsi. See oleks sama hea, kui mõelda, et filmis sadistlikku mõrtsukat Hannibal Lecterit mänginud Anthony Hopkins on eraeluski külmavereline tapja või et Frankensteini koletise kehastamisega maailmakuulsaks saanud Boris Karloff oli ka tegelikkuses inimmonstrum. Muuseas, mis puutub Ozzy Osbourne?i, siis Osbourne?ide eraelu on teadupärast samanimelises dokumentaalseriaalis ka teleekraanile toodud. Nii et lugeja saab selle põhjal küllap ise otsustada, mis on staari lavaimid? ja mis on tema (kuigi ilmselt samuti märkamatult lavastatud) pereelu.

Ent asi pole lava- ja eraelul vahetegemises. Küsimus on ikka selles, et areenil eksponeeritud pahede järele on publikunõudlus. Asjaolus, et butafoorsed tapamasinad, veri (olgu laval või tomatimahla näol) ning vägivald erutavad vaatajate-kuulajate meeli vaat et rohkemgi kui artisti seksapiilsus. Veelgi parem kombinatsioon oleks muidugi mõlemad ? nii seks(ikus) kui vägivald ? korraga. Sedagi on ju muusikavideotes nähtud. Pahed lihtsalt müüvad hästi ? ja seda mitte ainult rockilavadel.

Põhjusi, miks see nii on, ei tule kaugelt otsida. Tänapäeva meediapraktikast on ju hästi teada, et müüb kõik negatiivne: paavsti hiljutist matuseprotsessiooni näitas suurem osa maailma suurtest telekanalitest miljarditele vaatajatele tundide kaupa. Võis jääda mulje, et midagi muud olulist sel ajal maailmas ei juhtunudki.

See-eest aga ajaliselt üsna lähestikku sattunud kosmoseuuringute suurele verstapostile, nimelt kosmosesondi Huygens õnnestunud maandumisele Saturni kaaslasele Titanile pühendati teleuudistes (nende seas ka Euronewsis) vaid napilt minut või paar. Veretööd, nagu need USA koolides mõnikord toimuvad, samuti mullu Prantsuse-Belgia politsei poolt avastatud pedofiilse abielupaari massiline tapatöö, kus piinarikas surm sai osaks ligi kümnele alaealisele tüdrukule, näib laiemat auditooriumi huvitavat märksa rohkem kui teadussaavutused või kultuurielu tippsündmused.

 

Kas inimloomus on paheline?

 

Küllap pole asi siiski inimloomuse ürgselt ja kaasasündinult pahelises olemuses. Kuigi on ju teada, et kui keskajal pandi linnaplatsidel toime avalikke hukkamisi, siis kogunes massiliselt pööbel, kes nautis jälki vaatepilti seda rohkem, mida võikamalt timukas oma ohvri surmas. Rahvas nõudis ?leiba ja vaatemänge? ka vanas Roomas, kus korraldati gladiaatorite veriseid võitlusi. Ning kes teab, kui tänapäeval hakataks praktiseerima avalikke hukkamisi, meil Tallinnas näiteks raekoja platsil, kas poleks see siis sama rahvarohke üritus nagu Vanalinnapäevad? Niisuguses valguses tundub inimloomus küll üsna kiskjalik olevat.

Ent kui järele mõelda, siis ei tea vist õieti keegi, mis jõud muidu korralikke pereisasid ja -emasid keskajal hukkamisi vaatama ajas. Võib-olla tõsiasi, et kellelgi polnud telekat ja DVD-mängijat ning elu tundus olevat muidu talumatult hall ja igav. Ent võib-olla hoopis kahjurõõm, et näe ? tema jäi sigadusega vahele ja nüüd tõmmatakse ta ratta peale, aga mina ei jäänud? Või oli tegemist omamoodi rituaalse käitumisega? Nii või teisiti ei anna kõik see siinkirjutaja hinnangul põhjust arvata, et inimloomus on juba kaasasündinult paheline.

 

Pahelisus on  erutav

 

Tänapäeval, kus (vähemalt kultuurmaailmas) kedagi avalikult ei hukata, on teadagi teised vaatemängud. Vägivalda näeb telekas iga päev nii mängufilmides kui uudistesaadetes, rahvas on sellega harjunud ning kui vägivalla imitatsioon jõuab mõnikord ka rockilavale, on see päris enesestmõistetav. Sest see on ju huvitav ja pakub teravaid elamusi ning kui artist jätab midagi vägivaldset tegemata, võib publik selle ise ära korraldada.

Viimase väite kinnituseks üks kurbnaljakas seik eelmainitud Alice Cooperi lavalisest biograafiast. Ühes hiljuti nähtud teleintervjuus rääkis staar, et ükskord sattunud tema show ajal kontserdilavale kana. Cooper, kes oli linnapoiss, arvas, et kanad oskavad lennata, võttis linnu ja viskas publiku kohale õhku. Kana muidugi räntsatas rahva sekka ja ekstaasis fännid rebisid linnu silmapilkselt tükkideks ning viskasid verised kondid lavale tagasi. Järgmisel päeval luges laulja oma üllatuseks aga kõmulehtedest, et ?Alice Cooper rebis oma verise show ajal kanu lõhki?. Eraelus, muuseas, on Alice Cooper (kodanikunimega Vincent Damien Furnier) karske ja korralik pereisa, kes elab siiani õnnelikult oma esimese naisega ning kes 1970. aastate lõpust, mil ta tegi läbi pika alkoholismiravi, pole tarvitanud vägijooke mitte tilkagi. Meelemürkide veendunud vastane on ka Reverend Marilyn Manson (õige nimega Brian Warner) ning pärast kontserti grimmi näolt maha pesnud, on ta sellega maha pesnud ka oma näilise pahelisuse.

Asjaolul, et pahelised artistid (kas või teatraliseeritud kujul) erutavad meeli, näib olevat oma psühholoogiline põhjendus. Sellel on umbes samad juured, miks väikesed poisid indiaanlasi ja Joosep Toots Kentuki Lõvi mängis. Tegelikus elus koolipoiss, kes köstrilt pidevalt utsitada sai, mõtles end oma kujutluste maailma. Ning ka Alice Cooperi või Marilyn Mansoni publik näib kujutlevat end korrakski oma iidolite pahelisse, ent seda põnevamasse maailma. Saab sellest osa, laseb selle endast läbi. See, mis on reaalses elus võimatu või vähemalt karistatav, on fantaasiamängudes siiski võimalik.

 

Reaalsed pahed

 

Ent üks asi on pahelisust mängida, teine asi aga reaalselt nende küüsis olla. Heites pilgu maailma muusikalukku, satume nii mõnelegi pahelisele tegelasele. Või isegi mõrvarile, kui teame, et itaalia renessanssmuusika suurkuju, Venosa vürst Carlo Gesualdo (1560 ? 1613) tappis oma truudusetu naise ja tolle armukese. Raske öelda, kas oli see kuritegu heliloojale ka mingiks äraspidiseks ?inspiratsiooniallikaks?, igatahes muusikateadlased on täheldanud Gesualdo lugude süngevõitu koloriiti ja harmoonias tolle ajastu kohta rohkelt dissonantse. Mõrvasüüdistuse sai ka punkansambli Sex Pistols bassimees Sid Vicious (õige nimega John Simon Ritchie), kes pussitas 1978. aastal narkouimas surnuks oma tüdruksõbra. Vicious tähendab tõlkes ?paheline?, ?kõlvatu?.

Meelemürgid, muuseas, pole probleemiks olnud mitte ainult rokkaritele, vaid ka muusikaklassikutele. Näiteks Beethoveni fataalse maksakahjustuse põhjuseks on oletatud alkoholipruukimist ja ka T?aikovski oli alkoholisõltlane, millest annab tunnistust tema kirjavahetus oma venna Anatoliga. Max Regeri joomakirg viis helilooja vaimse kokkuvarisemiseni, millest ta, tõsi küll, hiljem siiski toibus. Ent hoopis kehvasti läks Modest Mussorgskil, kes jõi end sõna otseses mõttes surnuks.

Alkoholi liigpruukimise tõttu hukkus heavy-legendi Led Zeppelini trummar John Bonham, narkootikumid said saatuslikuks kitarrist Jimi Hendrixile ja lauljatar Janis Joplinile. Need on reaalsed pahed. Uimastite omamine viis 1967. aastal ansamblist The Rolling Stones aastaks trellide taha kitarrist Keith Richardsi ja kolmeks kuuks Mick Jaggeri. Mistõttu aastakümneid hiljem tekkis huvitav pretsedent: kui Mick Jagger oma muusikaliste teenete eest hiljaaegu rüütliks löödi, oli ta Inglismaa ajaloos väidetavalt esimene inimene, kes kriminaalkaristusele vaatamata aadliseisusesse tõsteti.

Tõepoolest, uimastitega on probleeme olnud paljudel staaridel biitlitest alates ja punkaritega lõpetades. Väidetavalt võivad teatud hallutsinogeenid nagu LSD (mis oli populaarne 1960ndate lõpu hipiajastul) ja meskaliin (mida saadakse mehhiko peyote-kaktusest) teravdada ja avardada tajupiire ning sellega tiivustada tundmatuseni ka fantaasialendu. On see nii või mitte, ei soovitaks siinkohal lugejal oma naha peal järele proovida.

Reaalses pahes ? alaealise seksuaalses ahistamises ja alaealisele alkoholi pakkumises, süüdistati hiljutisel pikal kohtuprotsessil teadupärast popikuningat Michael Jacksonit. Vandemeestelt tuli küll selle nädala alguses õigeksmõistev otsus ja Jackson trellide taha ei läinud, kuid väidetavalt oli selle kohtuprotsessi (täpsemalt advokaatide armee) maksumus üheks lüliks kulutuste ahelas, mis on staari rahalise seisu sedavõrd kõikuma löönud, et Michael Jackson kaaluvat koguni oma kuulsa Neverlandi rant?o mahamüümist.

Siit siis moraal, et reaalsed pahed müüvad küll hästi ehk meedias, ent osalistele endile lähevad siiski kalliks ? ja mõnikord kahjuks ka väga kalliks maksma.

 

On?s siis popmuusikud pahelisemad kui teised?

 

On tuntud tõde, et inimese tähelepanu on intentsioosne, teiste sõnadega paneb inimene tähele eeskätt seda, mis teda huvitab. Mis teda ei huvita, seda ei pruugi ta märgatagi. Ja loomulikult huvitab teda kõigepealt nende inimeste eraelu, kes on meedias tähelepanu fookusesse tõstetud, nende seas ka popstaaride tegemised-toimetamised. Seetõttu ongi nii, et kui staar peaks pahedel libastuma, teavad meedia vahendusel sellest kohe kõik, kui aga naabrimees peaks alkoholi või uimastite tõttu otsad andma, on see vaid kitsa ringi inimeste mure.

Alkoholism ja narkomaania on teadupärast üleüldine probleem terves maailmas ning arvamus, et need pahed on popmuusikute hulgas levinud rohkem kui teiste inimeste seas, on küllap pisut ebatõenäoline. Kes selles kahtleb, võiks teha näiteks ekskursiooni Wismari haiglasse ja oma silmaga vaadata, milline on siis patsientide seas kohalike eesti bändimeeste ja n-ö tavakodanike arvuline suhe. Kui seda suhet üldse tuvastada saab. Selge see, et miski inimlik, kaasa arvatud pahed, pole muusikutelegi võõras. Ent meediamullide põhjal väita, nagu oleksid staarid oma pahelisuse poolest teistest rohkem ohustatud ?riskirühm?, tundub siinkirjutajale olevat küllaltki vähetõenäoline.

Kuid pahe kui müügiartikkel on, nagu eespool juba juttu oli, mitmel põhjusel läbiproovitud ?bränd? ning kui arvata, et inimloomus aegade jooksul oluliselt ei muutu, siis selleks see kindlasti ka jääb.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming