Mihhail Gerts ERSO ees

Toomas Velmet

Sümfooniakontsert: ERSO, Ellerhein, RAM, solistid Aile Asszonyi, Helen Lokuta, Oliver Kuusik, U ku Joller ja Märt Jakobson ning Natalia Lomeiko, dirigent Mihhail Gerts. 9. I Estonia kontserdisaalis.         

    
Päris kindlasti oleks olnud õigem pealkirjastada kontserdiarvustus teisiti. Näiteks:  „Neljas kava kontserdisarjast „Eesti muusika kullafond”, pühendatud Eesti Vabariigi 90. aastapäevale”. Olulisema või siis mahukama osa sarjast on endale saanud eesti kammermuusika klassika, mis meie tänapäeva kontserdielus muidu ei ole just pjedestaalil. Sarja kahe sümfooniakontserdi kavas oli kaks Rudolf Tobiase suurvormi: „Joonase lähetamine” Neeme Järviga (valmis ka DVD) ja nüüd kantaat „Johannes Damaskusest” noore, aga  endale juba nime teinud dirigendi Mihhail Gertsi juhatusel. Artikli pealkirjas dominandiks saamise tingis asjaolu, et tegemist oli dirigendi tegeliku debüüdiga ERSO ees.

Kava oli koostatud traditsiooniliste printsiipide järgi, st et ühel soliidsel sümfooniakontserdil kuulete kindlasti avamängu, instrumentaalkontserti ja teises pooles kas sümfooniat või mõnd muus vormis nn peateost. Mihhail Gerts oli teosed järjestanud kas geograafilist printsiipi või kahanevat kronoloogiat järgides. Kontsert algas Veljo Tormise Avamänguga nr 2 (1959), siis peateosena Tobiase „Johannes Damaskusest” ja kontserdi teises pooles Pjotr Tšaikovski Viiulikontsert op. 35 (1878), solistiks kaheksakordne(!) rahvusvaheliste konkursside laureaat Natalia Lomeiko. Tegemist on Novosibirskist pärit imelapsega, kelle käekäiku on suunanud viiulimuusika ajaloo suurkuju Yehudi Menuhin isiklikult. 

Kui kavva lülitada populaarseim ja enim esitatud eesti sümfoonilise muusika tippteos Tormise Avamäng nr 2, siis kostub repliike „juba jälle”. Kuid pärast kontserti haarab nii esitajaid kui kuulajaid üldine rahulolu, mis kinnitab avamängu suurt väärtust. Teose probleemiks on tempo ja minu veendumusel saab autori metronoomisoovitust – vist 152 – täita ainult absoluutse ansambli olemasolul. Arvan teadvat, et pisut aeglasem tempo on efektsem  ja paneb kuueteistkümnendikud hästi rütmiliselt vetruma. Gerts tundus olevat autoritruu (kuulajana oli saalis ka autor) ja tekkinud rütmimadinas läks justkui midagi kaduma, kuid ikka võis kogeda teose nauditavaid väärtusi.

Tobiase „Johannes Damaskusest” (1897) sega- ja meeskoorile, viiele solistile, orelile ja orkestrile on kirjutatud Peterburis, kui autor oli 24aastane. Õigus on kindlasti Vardo Rumessenil, kes peab teost eesti klassikalise  muusika üheks nurgakiviks. Ometigi on kantaadi registreeritud esitusi möödunud 110 aasta jooksul vaid üksteist ja nüüd siis kokku kaksteist. Ka tänases Eestis on sellise suure esituskoosseisu kokkusaamine vägagi keerukas, sest meil puudub professionaalne oratooriumikoor ja RAMgi on märgatavalt kõhnenenud. Nii tundub selle ja teistegi samalaadsete teoste tulevik Eesti kontserdilavadel tumedavõitu. Seda enam tuleb kiita tegijaid, kes said „Eesti  90” märgi all hakkama kahe eesti suurteose ettekandega. Kantaadi seekordne ettekanne oli üldiselt kopsakas, kuid mõnevõrra vormiliselt lõpetamata – pean silmas esituslikku venitatust ja väheveenvat vormiteostust. Kantaadi solistidest annaksin võidupärja Uku Jollerile (bariton), kes avas oma etteastetes ehk enim teose romantilist sisukust.

Tuleb öelda, et otsus jätta Tšaikovski Viiulikontsert lõpunumbriks oli selles kontekstis õiglane ja tagas edu. Tšaikovski kontsert oli eelkõige proovikiviks dirigendile, kelle kogemus oli kindlasti selle teose esitajatest väikseim. Ütlen kohe, et ta sai selle päris keerulise tööga hakkama. Natalia Lomeiko haaras oma erakordselt kauni, tumedatämbrilise ja vabalt kõlava tooniga. Tema meisterlikkuses ei jäänud küll kahtluseraasugi. Ilmselt sõltus teose väljakujunenud standardist 3-4 minutit pikem esitus eelkõige dirigendi kogenematusest. On  kindlasti palju asjatundlikumaid nõuandjaid – eelkõige Gertsi professor Paul Mägi –, kuid minagi oskan öelda, et Canzonetta tempo on Andante metronoomiga 84 ja suur ritenuto orkestri sissejuhatuse lõppedes on pigem ohtlik kui kohane. Tuleks hoiduda fraaside kujundamisest-tükeldamisest ritenuto’dega ja agoogilisest ilutsemisest, püsida rangemalt partituuris koos autoriga. Kuid lõpp hea, kõik hea. Tormiline lõpuaplaus koos jalgade trampimisega  – ja kontsert tuleb kordaläinuks tunnistada. Sarja lõpetab Uus Tallinna Trio 3. aprillil Estonia kontserdisaalis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming