Mida teha Wagneriga?

Leelo Kõlar

Kontserdisari „Akadeemiline kammermuusika”: klaveriduo Kai Ratassepp – Mati Mikalai 28. II Kadrioru lossis.

Meie klaveriduode esipaarid Nata-Ly Sakkos – Toivo Peäske ja Kai Ratassepp – Mati Mikalai on oma aktiivse tegevusega andnud head eeskuju noortele pianistidele. Nagu seeni pärast vihma  on kerkinud terve hulk pisiduosid, tulemuseks juba neljandat aastat tuult tiibadesse saanud Valga klaveriduode festival.

Tänavuse festivali korraldajate sõnul on noorte õppurite hulgas vähevõitu sedavõrd huvitavad isiksusi, et solistiks võrsuda. Küll aga pakub ansamblimäng uusi võimalusi, kindlamat seltskondlikku tuge ja koosmusitseerimise rõõmu. Ka ei ole repertuaaripuudust karta. Kai Ratassepa ja Mati Mikalai kontserdile  kogunenud saalitäis huvilisi sai osa kaunilt koostatud, oskuslikult viimistletud ja musitseerimisküpselt esitatud kavast. Värskelt ja heledalt kõlas avapalana Franz Schuberti 1818. aastal kirjutatud A-duur Rondo (D 957 ), samuti romantikast õhkuv Felix Mendelssohni „Andante und Allegro” op. 92 A-duur. See 1841. aastal loodud teos pärineb Mendelssohni kuulsamate klaveriteoste perioodist, mil helilooja oli eriti viljakas ja ilmavalgust nägid tema  tuntuks saanud „Rondo-capriccioso” ja suurem osa sõnadeta laule. Kuulsime vahelduvaid meeleolusid ja säravat elegantsi. Välditi suhkurdatud liialdusi, millele see muusika sageli kipub ahvatlema. Ilus läbipaistev kõlapalett sobis hästi selle saali miljöösse.

Tähelepanuta ei saa jätta meisterlikku pedaalikäsitsust. Paul Hindemithi kolmeosaline neljakäesonaat, mis valmis 1938. aastal enne emigreerumist USAsse, esitati selge polüfoonilise koega ja  veenva arengulise joonega, arvestades kõiki akustilisi võimalusi, mida selles olukorras sai kasutada. Ansamblistide silmapaistev teineteisest hoolimine andis hea tulemuse, sonaadi viimases osas ootasin siiski mitmekesisemaid kõlakujundeid. Kava lõpuks saime kuulata Richard Wagneri avamängu ooperile „Tannhäuser”, mis ei lubanud käesolevate ridade kirjutajal toolil rahulikult istuda. Olin selle teose klaveril esitamise  suhtes juba ette skeptiliselt häälestatud, mida muidugi ei tohiks olla. Ehk küll avamängu klaveriseade pärinevat autorilt eneselt, pole päris selge, millise suunitlusega ja kellele see on tehtud. Kuulsa ooperihelilooja klaverilooming (seal on mõned sonaadid ja albumilehed) ei ole kujunenud eriti tuntuks ega mängitavaks. Kui kõnesoleva kontserdi valdavat osa võis tõega nautida, siis Wagnerist peale tekkis ajaviitelise kodumusitseerimise tunne ja meelsasti  oleks haaranud kohvitassi järele. Esinejad on näinud selle ülikeeruka noodimaterjali kallal ausalt päris palju vaeva, aga suhtunud liialt orjalikult nooditeksti. See seade ei ole õnnestunud, see on orkestratsiooni hõre vari. Ega me neid orkestripartituuridest tehtud klaverikoondisi, mis on tegelikult vaid põhimaterjal, ei mängi ju kunagi täpselt noot-noodilt. Antudki juhul tulnuks hea muusika ilu nimel häbenemata seadet korrastada, unustamata,  et Wagner ise orkestreeris Beethoveni tekste. Praegusel juhul viibis parempoolse partii mängija enamasti uhkes üksinduses ja ülemise registri ühekülgsus hakkas pikapeale tüütama. Orkestri brass kõlas liiga ettevaatlikult, basse oli vähe ja kompaktsusest jäi kõvasti puudu. Duot Ratassepp – Mikalai iseloomustab diskreetsus ja delikaatsus. Pidulikkusest ja suursugususest ei jäänud palju järele.

Samas võib sellisest Wagneri esitusest ka objektiivseid  põhjusi otsida: kui ikka klaveril bassiregister ei kanna ja sellel pole sügavust, siis pole seda ka kusagilt võtta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming