Mida tõid, muusika-aasta 2006?

Igor Garšnek

 

 

On ütlematagi selge, et aastad pole vennad, saati siis veel muusika-aastad. Ning iseloomustada muusika-aastat 2006 pole ehk ka selles mõttes kuigi tänuväärne, et kontserdihooajad kestavad üldjuhul sügisest kevadeni, mitte jaanuarist detsembrini, nagu ajaarvestus kalendris tavaks. Kuid reeglid ongi selleks, et neid rikkuda, ning kui vaadata näiteks Eesti Kontserdi (EK) töögraafikut, siis tekib koos mitmesuguste suvefestivalidega küll pilt aastaringsest muusikaelu korraldusest, küsimata midagi hooaja algusest või lõpust. Muusika kõlab ikka, hoolimata hoost või ajast.

Pole saladus, et kontserdielu pilkupüüdvateks magnetiteks on mitmesugused festivalid, olgu siis rohkem või vähem temaatilised-spetsiifilised. Piltlikult öeldes on festival nagu suur laev, mille purjede alla saab esinema kutsuda ka neid maailmanimesid, kes n-ö tavakontserdile palutuna ehk liiga kalliks osutuksid. Ning kui nüüd seepeale ütleksin, et kõik Eesti suuremad festivalid jätkasid ka aastal 2006 samas vanas heas vaimus mis ennegi, siis eksitaksin lugejat. Nimelt jäi tänavu ära festival “Eduard Tubin ja tema aeg”, millest on tõsiselt kahju. Ja siin polegi ehk tähtis, kes kellest valesti aru sai, kas kultuuriminister korraldajast või vastupidi. Suured ettevõtmised nõuavad mõistagi ka tavapärasest lennukamat mõtlemist nii finantsilises kui kunstilises plaanis – see on pikk kett, kus ahela nõrgimaks võib osutuda pealtnäha tähtsusetu lüli. Ent ärgem rääkigem sellest, mida polnud, vaid ikka sellest, mis festivalidest aastal 2006 kuulajaile sära silmadesse tõi.

Kindlasti tõi publikule sära silmadesse EK korraldatud festival “Mozart 250”, mis oli muusika-aasta muljetavaldavaks avaakordiks juba tänavu jaanuaris. Väga mahukas ettevõtmine, kus külaliste seas sellised esinejad nagu vaimustav Juilliard String Quartet, Korea Kammerorkester jpt. Asjaolu, et aastanumber 2006 oli “ümmargune” nii Mozartile kui Šostakovitšile, torkas neist esimese puhul meie kontserdielus tegelikult silma märksa enam. Kuigi eks neid kõnealuseid “ümmargusi” heliloojaid on ka kontserdikavadesse õnnestunult kokku pandud, kui mõelda näiteks Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri kontserdile Tõnu Kaljuste dirigeerimisel Tallinna Metodisti kirikus selle aasta jaanuaris.

Mõni festival on suur oma laia haarde poolest, mõni ideelt ning mõne festivali teeb suureks festivali külaline. Tänavune EMTA Sügisfestival oli suur juba seetõttu, et oktoobris oli selle külaliseks praegusaja üks põnevamaid heliloojaid Louis Andriessen, kes viis huvilistele läbi ka oma meistrikursuse. Niisuguse kaliibriga persoone polnud teistel festivalidel tänavu küll kõrvale panna. Jutt on nimelt festivalidest, sest Mauricio Kagel ja tema dirigeeritud väike orkester musikFabrik mõjus oktoobri lõpus täiesti omaette, pitoreskse-sarkastilise nähtusena.

Ent mõni suvine festival oli seadnud oma sihid hoopis eksperimentaalsetele radadele ning “Maailmaküla” raames sai Pirita kloostris kuulda muusikalist hübriidi Veljo Tormise “Raua needmisest”, RAMist ja folk-metal-bändist Metsatöll. Siinkohal on kommentaarid Eesti muusikaklassiku Tormise aadressil ehk liigsed, ent rock-bändi Metsatöll pöördumises akadeemilisema väljendusvahendi suunas ilmselt mitte. Pealegi pole nad meie muusikamaastikul nii toimides sugugi mitte ainsad, näiteks ka Led R tegi kevadel-suvel koos Narva Linna Sümfooniaorkestriga kaks kontserti. “Ühenduses, seltsimehed, peitub jõud,” öeldi kunagi innustavalt.

Festivalidest jätkuvalt – “Jazzkaar” näitas ka tänavu Anne Ermi juhtimisel kõrget taset, hoolimata Sakala keskuse kui peamise kontserdipaiga ärakukkumisest. Nii et Sakala keskuse tulevik on tume, “Jazzkaare” oma õnneks mitte. Igakevadised Eesti muusika päevad (EMP) saavad tiibadesse üha lennukamat hoogu, tänavu tekkis siinkirjutajal juba mõte, et nüüdismuusika foorumina hingab EMP “NYYDi” festivalile päris hoogsalt kuklasse. Mõelda võiks aga veel edasi, et kuidas EMP korraldusse-teostusesse tõmmata veelgi tõhusamalt kaasa selliseid kollektiive nagu ERSO, Tallinna Kammerorkester jpt meie tippkollektiivid.

Muusikaelu uueneb iga päevaga, ent kas uuenevad ka muusikast osasaamise võimalused? Õnneks jah – aasta 2006 üheks märgiks on päris kindlasti kontserdisari “KuMu Kumus”, mis äraseletatult tähendab “Kunst ja muusika kunstimuuseumis” ja mis on siiani pakkunud meie otsiva vaimuga interpreetidelt elamusi mitte ainult kõrvale, vaid ka silmale. Ning teine hästi vajalik algatus sündis heliloojate liidu ja Von Krahli teatri ühismõtlemisest – loominguliste portreede sari “Kes sa oled, helilooja?”, kus publiku ees räägivad oma loometeest (mõistagi koos kontserdiosaga) meie tuntumad komponistid. Kui nüüd meenutada, kes sellise kunstilise “ristküsitluse” on jõudnud põnevalt läbi teha, siis Peeter Vähi septembris, Age Hirv oktoobris, Tõnu Kõrvits novembris ja Margo Kõlar detsembris. Aga küsimus: “Kes sa siis ikkagi oled, kulla helilooja?” küsitakse eeldatavasti Von Krahlis ka algaval aastal.

Ennist oli juttu festivalidest, ent konkursside puhul tõi endaga kummalisi dissonantse kaasa novembrikuine “Con brio”. Nimelt ei vaidlustanud žürii liige, EMTA rektor Peep Lassmann mitte otsesõnu žürii otsust (peapreemia sai oboemängija Riivo Kallasmaa), vaid ta maksis avalikult omast taskust samaväärse preemia (25 000 krooni) Kremerata Baltica viiuldajale Rūta Lipinaitytėle. See oli mõtlema panev tegu vähemalt kahes tähenduses: kas on konkursside korraldus meil Eestis tõesti börsilaadsete insider-tehingutega võrreldav (et “omad joped” saavad mis vaja) või saavad žüriis istuvad kunstimeistrid interpretatsioonilistest nüanssidest täiesti radikaalselt erinevalt aru. Uskuda ei saa viimast, aga ei taha uskuda esimest varianti. Ent professor Lassmanni sõltumatu žest illustreerib ilmselt kujukalt tõdemust, et “ka üks žürii liige on lahinguväljal sõdur”.

Kui rääkida lõppeva aasta muusikalistest õnnestumistest, siis neid oli nii palju, et oleks ülekohtune kedagi eraldi välja tõsta. Omal riisikol teen seda siiski: näiteks Vox Clamantise meeliülendav X sünnipäeva kontsert, Paul Mäe juhatatud Bruchi oratoorium “Mooses”, ERSO ja Kalle Randalu ühisesinemine… Ja need, kes käisid sügisel Rock Cafés Fishi kontserdil, ei pidanud ilmselt samuti pettuma (kui neil oli oidu oodata, kuni sound lõpuks paika keeratakse), ansambli Kaseke hetkelise taasühinemise kontserdist rääkimata.

Kõik on ju hästi, aga probleemid jäävad. Näiteks sellised, et rahvusliku-riikliku segakoori (taas)loomise vajadusest räägitakse ikka ja jälle, ent juttudeks see jääbki. Või et muusikaharidus meie koolides võib hakata eriti tugevalt lonkama, kui riiklikku õppekava (kas nii- või naasuguses vormis) lõplikult vastu ei võeta.

Aga mis neist probleemidest – kui neid on, siis on lugu küll hull, ent kui neid pole, on lugu hullemgi veel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming