Mida avakontserdil külvad, seda …

ERSO mängulaad oli just niisugune, nagu võib tiheda esinemisgraafiku põhjal eeldada. Kava oli kokku pandud pigem kontrasti kui sarnasuse põhimõttel.

AARE TOOL

Eesti Kontserdi hooaja avakontsert: Annely Peebo (metsosopran), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja dirigent Kristiina Poska 22. IX Estonia kontserdisaalis. Kavas Erkki-Sven Tüüri „Külva tuult …“ (Eesti esiettekanne), Richard Wagneri „Wesendoncki laulud“ ja Johannes Brahmsi sümfoonia nr 2 D-duur op. 73.

Maailm kobrutab kurjakuulutavalt ja kutsub võtma seisukohta, ent (instrumentaal)muusika on nagu arabesk või klaaspärlimäng, mis on võimetu viitama millelegi peale omaenda struktuuri. Mida niisuguses olukorras teha? Traditsiooniline lahendus sellele probleemile on nähtus või võte, mida nimetatakse programmiliseks muusikaks: instrumentaalteosele lisatakse seletav-suunav tekst, mis loob poeetilise eelhäälestuse ja innustab muidu igati abstraktses helikoes täheldama teatud märke või vihjeid. Programmilisust võib muusikas viljeleda rohkem või vähem järjekindlalt, alates programmpealkirjast, mis võrdlemisi kidakeelselt juhib tähelepanu võimalikele (kirjanduslikele) inspiratsiooniallikatele ja mõtteseostele, kuni teose vormiosade algusesse märgitud põhjalike sündmuskirjeldusteni. Kas ja kuidas seostub sõna niisugusel puhul helistruktuuriga, on üks keerulisemaid muusikaesteetilisi küsimusi. Ehkki leidub helimärke, millest loetakse kergesti välja viide ümbritsevale (loodushäälte, postisarve, kellahelina vms jäljendus), on programmilise muusika puhul enamasti siiski tegemist omamoodi esteetilise „kobareelnõuga“: helistruktuur ja seletav sõnatekst on esteetilist kogemust vastastikku täiendavad paralleelnähtused, mille omavaheline seos on kui just mitte meelevaldne, siis vähemalt määratlematu.

Tung rikastada muusikat kirjanduslike või muidu õpetlike seostega on aja jooksul tulnud ja läinud lainetena: kord oli see moes, siis jälle langes ebasoosingusse. Teadliku distantseerituse perioodid on vaheldunud aegadega, mil valitseb sisemine sundus maailma asjades kaasa kõnelda ja tõmmata paralleele nii hästi või halvasti, kui instrumentaalmuusika seda võimaldab. Lubagem endale üks väga lihtne ja ehk liigagi enesestmõistetav tähelepanek: uuemas muusikas selgelt domineerivad lopsakalt pealkirjastatud teosed ning kuival žanrimääratlusel põhinevad nimetused (sümfoonia, kontsert, sonaat jne), mis neoklassitsistlike püüdluste mõjul olid meil veel 1970ndatel ja 1980ndatel populaarsed, on pigem taandunud. Nüüdisaeg nõuab sõnamängu ja sündmustikku, võib-olla koguni kunstilist enese­õigustust.

See ei ole sümfooniline poeem

Hiljutisel ERSO kontserdil Kristiina Poska juhatamisel esitatud Erkki-Sven Tüüri „Külva tuult …“ (2015) on eelkirjeldatud suundumuse huvitav näide. Kavavoldikus on trükitud võrdlemisi mahukas saatesõna, kus autor heidab valgust loomisajendile ja mõningatele kompositsioonitehnilistele üksikasjadele. Ta sõnab alustuseks: „Klimaatilised muutused, rahvaste massilised ränded, erinevate äärmuslike liikumiste kasv ja paljud muud meid järjest enam häirivad pöördumatud protsessid on mitmeski mõttes läbimõtlematu inimtegevuse tagajärg. Teisisõnu – on hoolimata võimalikest tagajärgedest külvatud tuult ja pahatihti lõikavad selle tulemusena tormi järgnevad põlvkonnad.“ Niisugune tumedatooniline mõtisklus lähendab teost mõni aasta varem loodud orkestripaladele „De profundis“ ja „Elamata elu paine“, millega see näib moodustavat tingliku triloogia. Ka muusikalistes väljendusvahendites on tunda järjepidevust: „Külva tuult …“ mõjub rohkem tuttavate elementide ümberpaigutamise või kombineerimisena kui värske tuulepuhanguna. Stiilipöördeks polegi Tüüri loomingus ilmselt põhjust, kuivõrd orkestrikirjaviis õigustab end püstitatud eesmärkide täitmisel igati: „väikesed suhteliselt neutraalsed detailid hakkavad arenema ennustamatuid dramaturgilisi kaari moodustades. [—] Algsetest „tuulepuhangutest“ saavad tõelised „tormikeerised“.“

Kas „Külva tuult …“ on sümfooniline poeem? Kuigi autor vastab saatesõnas sellele küsimusele eitavalt, ei saa lähemal vaatlemisel siiski salata teatud kokku­kuuluvust XIX sajandi programmilise muusika praktikaga. Kavalehes trükitud saatesõna ei pruugi olla kavandatud kui teose programm, ent toimib kokkuvõttes siiski sellega sarnaselt. Pealkirjal on omamoodi topeltroll: muusikalises struktuuris on see võrdlemisi abstraktsel tasandil aset leidva tõusu- või kogunemisprotsessi iseloomustus, piiblitsitaadina ja koos autori seletusega juhatab aga avaramale muusika­välisele mõtterajale. Tormituule stiihiale, mis on programmilises muusikas alati olnud üks lemmikteemasid (Beethoveni „Pastoraalne“ sümfoonia, Richard Straussi „Alpisümfoonia“ jne), annab Tüür oma hoiatusteoses apokalüptilise ja veidi moraliseeriva varjundi. Sümfooniline poeem on vana ja kulunud žanrinimetus, millega praegused heliloojad oma teoseid meeleldi palistada ei soovi. Vanade asjadega aga juba on kord nii, et nad kipuvad uues kuues tagasi tulema.

Peale Tüüri teose esitati Wagneri „Wesendoncki laulud“ ja Brahmsi teine sümfoonia. ERSO mängulaad oli just niisugune, nagu võib tiheda esinemisgraafiku põhjal eeldada. Kui ühel nädalal on omaenda hooaja avakontsert, järgmisel nädalal Eesti Kontserdi hooaja avakontsert (tegelikult miniatuurne siseturnee, kuivõrd kava esitati järjest Pärnus, Tallinnas ja Tartus) ning juba mõni päev pärast seda on plaanis live-salvestus hoopis uue repertuaariga, siis sündmused kuhjuvad ja rutiin on paratamatu. Metsosopran Annely Peebo soleerimisel esitatud „Wesendoncki laulud“ oma valust ja unelmatest küllastunud mädaõunaromantikaga näisid isegi haakuvat Tüüri sünkja sõnumiga, ehkki on ilmne, et kontserdi kava oli kokku pandud pigem kontrasti kui sarnasuse põhimõttel. Peebole sobib malbe lüürika, mida tema kaalutletud vokaal hästi toetab. Toonitatum appassionato ei oleks mõnel pool teinud paha, kuid üleliia puudust ma sellest ei tundnud. Brahmsi sümfoonias ei suutnud esituse tugevamad küljed täielikult varjata nõrkusi. Finaalis valis Kristiina Poska mõneti elavama tempo, kui võib pidada selle osa puhul keskmiseks või tavapäraseks (tõsi, allegro con spirito annab selleks voli), suunates nii tähelepanu lõppu. Niisugune lõpukiirendus mõjus aga asjatu püüdlusena kompenseerida esimeste osade mitte just kõige täpsemat koosmängu ja võrdlemisi kammitsetud-külma fraseerimist. Ei saa just öelda, et ERSO oleks lati alt läbi jooksnud, kuid usun siiski, et alanud hooaeg pakub nii mõnegi võimaluse äsja kuuldut ületada. Mida avakontserdil külvad, seda lõppkontserdil lõikad – see vanasõna tegelikkuses ilmselt paika ei pea.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht