Metsod, glamuur ja tõelus

Tuleb anda endast parim, et iga sõna mõte jõuaks kõigepealt laulja endani ja siis ka kuulajani.

TIIU LEVALD

Noorte metsosopranite ühenduse galakontsert „Metsikud mezzo’d“ 17. XI Tallinna Õpetajate Majas. Laval metsosopranid Grete Teearu, Karis Trass, Iris Roost, Johanna Maria Juhandi, Getter Unt, Anna Dõtõna, Kadi Jürgens, Merje Uppin, Aule Urb ja Tuuri Dede, külalistena Maarja Purga ja Annaliisa Pillak, klaveril Piia Paemurru, Irina Oja ja Kaili Eerma. Kavas aariad Schirmeri kirjastuse kogumikust metsosopranitele ja moekunstnik Perit Muuga loomingu moeetendus.

Tahan ikka uskuda, et meie ajas ja ruumis jääb maksma Fjodor Dostojevski kirja pandud lootus „ilu päästab maailma“.1 Kui mängu- ja vangilaagrite põrgu läbinud kirjanik seda ikka veel siiralt uskus, siis miks ei peaks saama meie endistviisi seda elujaatavat credo’t hoida, kuigi näeme kõikvõimalikku ülekohut, inimkätega loodu hävitamist ja järjekordset massilist ümberasustumist sellel maamunal.

Viimse iste- ja seisukohani publikuga täidetud Õpetajate Maja saalis sai kuulata-vaadata galakontserti „Metsikud mezzo’d“, kus esinesid kaksteist noort metsosopranit ja kolm pianisti ning pakkusid glamuuri moekunstnik Perit Muuga kleidid. Kontserdi kavalehelt on lugeda Muuga mõte: „Loodan, et minu riideid kandes on võimalik igal naisel end tunda enesekindla, erilise, loomingulise ja õnnelikuna.“ Mis võiks noort lauljat veel enam toetada kui see, et ta on saavutanud enesekindluse ja tunneb end erilisena, on loominguline ja õnnelik!

Seega oli üks ülioluline osa kontserdi õnnestumiseks paigas. Kindlasti on vastuväiteid ja kirglikke tõdejaid, et kõik see glamuur on väline ja sageli lausa segab. Ka selles seisukohas on tõetera, kuid vaid osaliselt. Tahan tunnustada idee autoreid ning avaldada tänu selle väga mahuka ja komplitseeritud ettevõtmise korraldajatele. Kahju on vaid sellest, et Õpetajate Maja saali akustika on küll lauljatele päris soodus, kuid liiga väike, et nautida täiel määral kleitide disaini, ning saalipõranda tasapinnalisus ei võimaldanud näha tervikpilti. See puudujääk kompenseeriti vaheajal defileega, kus eksponeeriti kunstniku ideerohkust. Omaette elamus oli muidugi enamiku lauljate välja kantud mannekeeniroll.

Maarja Purga uskumatult kvaliteetne kõrgregister lubab lauljal end tulevikus ilmselgelt igas rollis maksma panna.

Jessica Elisabeth Luik

Muusikalise osa juurde siirdudes meenub vene kirjaniku Anton Tšehhovi palju tsiteeritud kirjapandu: „Inimeses peab kaunis olema kõik: nii nägu kui rõivad, hing kui ka mõtted …“2 Sellises koguses metsode valikaariaid kuulates tekkis paratamatult pretensioonikus: kas ikka iga aaria on leidnud väärilise esitaja? Kas iga vokaalradadel alles tee alguses kõndija valdab oma pilli sellel määral, et väljendada autori muusikalist ideed, sõna ja selles peituvat mõtet? Vist oleks olnud tark kutsuda ettevalmistusperioodil appi ka üks vokaalpedagoog, kes oleks objektiivse ja professionaalse kõrvaga aidanud teha valiku ja otsused. Esinejad andsid mitmekülgse huvitaustaga publikule ettekujutuse praegustest EMTA õppuritest, kuid kuna esinejate hulgas oli nii praegu õppivaid, kaaluka kogemusega kui ka juba kunstniku nime väärt lauljaid, siis oli ürituse kirju pildi vastuvõtmine keeruline. Maarja Purgal ja Tuuri Dedel on kindlasti päris suur edumaa oma õpingute, aga ka kogemuse mastaapsusega. Aule Urb on teinud alles mõne rolli Estonia laval ja Annaliisa Pillakul on tänu Vanemuise teatrile rohkem lavakogemust. Kahtlemata peaksid aga kõik need neli meie muusikailmas juba rohket rakendust leidma.

Maarja Purga on meie publikule peaaegu tundmatu laulja, kes lummas sel õhtul nii oma rikka häälevaldamise kui ka sisust lähtuva sisemise energiaga. Uskumatult kvaliteetne kõrgregister lubab lauljal end tulevikus ilmselgelt igas rollis maksma panna. Kui Donizetti „Favoriidi“ Leonora ootab veel kosumist ja värvide lisandumist, siis paaž Meyerbeeri „Hugenottides“ andis Purgale väga suure summaga veksli tulevikuks. Edu talle seal Saksamaal ja loodetavasti ka Eestimaal!

Tuuri Dede on mind mitmeid kordi lummanud oma musikaalsuse, instrumentalisti haritusega saavutatud fraseerimisvõimega ning kahtlemata rikkalikult looduse poolt õnnistatud sametise tämbriga, ent Rosina Rossini „Sevilla habemeajajast“ kinkis seekord üllatuslikke tahke: kelmikust, kergust ja särtsakust.

Kõrvupaitavaid hetki oli sel kontserdil veelgi ja kindlasti partnerluses pianist Piia Paemurruga. On ammu teada tema eriline oskus olla lauljatega igas mõttes ühes paadis – alati veenev fraas, selged finessid dünaamikas ja lauljate sisuliste soovide tajumises –, kuid samal ajal võib märgata ka tema juhipositsiooni selle sõna parimas mõttes. Mind on kasvatatud tõdemuses, et pianist, kes on ju saanud lauljatest tunduvalt põhjalikuma muusikahariduse, saab olla ja peabki olema dirigent ning ühtlasi hingamisrütmis muusik. Oma klaverirepertuaari mitmekülgsust näitas Piia Paemurru äärmiselt meeleolukate parafraasidega moedefilee saateks.

Sellisest klaverisaatja toetusest ja kaasamõtlemisest olid aga ilma jäänud mitmed algajad ja vähese muusikalise arusaamisega lauljad. Eks igaüks neist teab isegi, kui palju on vaja teha tööd, et jõuda eespool jutuks olnute tasemele vähekenegi lähemale. Repertuaaris tundus uskumatu valikuna eelmise sajandi esimese poole modernsem muusika. Selleks et laulda hällilaulu Menotti ooperist „Konsul“ või Desideria aariat ooperist „Bleeckeri tänava pühak“, on vaja käia pikk tee oma pilli ehk hääle käsitsemisel: selles muusikas on esmane sisemine kirg, rääkimata intervallide täpsest intoneerimisest. Sama kehtib ka Barberi ooperi „Vanessa“ Eerika aaria puhul. Selle esitusele jõudis küll Kadi Jürgens Piia Paemurruga päris lähedale: usun, et tal on potentsiaali leida tulevikus ka Barberi muusikale nii olulised nüansid nagu kõlavärvide väga rikas palett ja salapära.

Lauljatele tahan südamele panna üht üliolulist momenti – süvenemist keeltes peituvasse labürinti. Keele muusika on kindlasti üks abiline, kuid tuleb aastaid ennastunustavalt tööd teha, et iga vokaal kõlaks samas pillis: tuleb anda endast parim, et iga sõna mõte jõuaks kõigepealt laulja endani ja siis ka kuulajani. Ajakirja Teater. Muusika. Kino artiklis olen hiljaaegu (ilmub detsembris 2017 – toim) kirjutanud Soome rahvusooperis hiljuti lavale tulnud Ingmar Bergmani samanimelisel näidendil põhinevast Samuel Fagerlundi ooperist „Sügissonaat“, kus rootsikeelne tekst koosluses modernse muusikaga kõlas vapustavalt selgelt; loomulikult tagasid selle erakordsed lauljannad eesotsas Anne Sophie von Otteriga.

Pühapäeval sai Coca-Cola Plazas vaadata Metropolitan Operas Thomas Adèsi loodud ja dirigeeritud ooperi „Hävitus­ingel“ esietenduse otseülekande kordust. Helilooja- ja lavastajatöö selles prantslaste uhkuse Buñueli fantaasia piirimail balansseeriva filmi materjalil baseeruvas ooperis väärib pikemat arutlust. Mind vapustas aga taas lauljate – mitmeid neist olen saanud kuulata Rossini ja Richard Straussi ooperites – võimekus nii ekstreemsete helikõrguste ja intervallide koosluste puhul ikkagi tekstist välja nokkida kõige olulisem, nii et parimad naljad kutsusid METi saalis esile naerupahvakud. Saagu noored sellest inspiratsiooni.

Veel tahan toonitada võõrkeelte omandamise vajadust: sellega kaovad ära valed rõhuasetused sõnas ja sellest johtuvalt ka muusikalises fraasis. Keeli saab kindlasti süvitsi õppida mitmel moel, kuid keelte foneetika õpetus lauljate tarbeks on omaette teadus, mis meie kõrgkoolide lingvistika õppekavas kahjuks ei kajastu. Sellel tööpõllul on EMTAs pika ja sügava vao sisse kündnud prantsuse ja itaalia keele õpetaja Malle Ruumet ning saksa keele õpetaja Heli Susi. Need kolm keelt on elementaarsed töövahendid lauljatele, kes soovivad tulevikus vallutada maailmalavasid.

Selles kontekstis on kohane lisada mulje galale eelnenud Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli lauluosakonna kontserdilt Rootsi-Mihkli kirikus, kus üsna algajatel lauljatel oli au musitseerida koos organist Ene Salumäega. Sai kuulda kauneid, rikkumata hääli ja kõlas XVII ja XVIII sajandi muusika, enamasti hea fraasi- ja keelemuusika tajuga. Need kaks õhtut andsid lootust. Küll oleksin oodanud kuulajate hulgas näha olulisi persoone ja õppejõude, keda peaks huvitama, kuidas õpilastel Õpetajate Maja erilises õhkkonnas läheb.

1 Fjodor Dostojevski, Idioot. Tlk Marta Sillaots. Eesti Raamat, Tallinn 1975.

2 Anton Tšehhov, Onu Vanja. Rmt: Näidendid. Tlk Ernst Raudsepp. Ühiselu, Tallinn 1947.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming