Metsas ja magamistoas

Kaur Garšnek

 

 

CD Barbariz “Auh!” © Kohvirecords 2006.

 

Ülemöödunud nädala laupäeval (25. XI) esines Juuksuri baaris üks “teistmoodi Weekend Guitar Trio”. Eero Barndõki, Taavi Tulevi ja Sven Oeselja esituses kanti akustilistel kitarridel ette Barbarizi (ehk E. Barndõki) vastvalminud albumi “Auh!” lugusid. Häppeningilaadne üritus meenutas “Viljandi folgi” vabal laval tavapäraselt toimuvaid eksprompt-etteasteid või siis mõnda noorte punkarite kolme-duuri unplugged-kava. Sõna “amatöörlik” või “asjaarmastajalik” ei peaks siin tunduma solvavana, sest “ise tehtud, hästi tehtud” ürituste vaimu jaoks tundukse pigem just “professionaalsus” sõimusõnana. Umbes nii, et milleks seda neljanda duuriga kenitlemist üldse vaja on. Tihtipeale ilmselt polegi.

Igatahes album ise – Kohvirecordsi label’i alt ilmunud ning T. Tulevi produtseeritud – kõlab küll palju mitmepalgelisemalt ning pakub lisaks üllatusmomendile ja sõbramehelikule kaasaelamisele ka peenekoelisemat kuulamiselamust. Viimane jääb ikkagi lahutamatusse seosesse edastatava sõnumi ja meeleseisundiga. Mütoloogilisele ühtesulatavale mõtlemisele omaselt ei tunta siin mingeid abstraktseid kategooriaid, metatasandeid ega muud säärast – seetõttu ka mitte muusika ja teksti, rütmi ja meloodia, juhuslike ja ettemääratud kooskõlade erisusi. Kontseptsioonile viitab ning albumit iseloomustab tervikuna hästi juba üllitise onomatopoeetiline pealkiri “Auh!”. Autori sõnul püüabki ta loomingus minna “teisele poole mõtlemist” ning kasutada “mõtete-eelset universaalset keelt”, millest “saab aru iga inimene ja loom”.

Mitmed psühhedeelselt ulguva falsetiga lauldud lood on tõesti justkui mõtete-eelsed ning moonutatud vokaal omandab nendes instrumendi staatuse. Näiteks lugudes “Vahva muskaatpähkel” ja šamanistliku rütmipõhjaga “Hinge tagasitoomine”. (Psühhedeeliale viitavad juba pealkirjad.) Määravaks saab sääl vahetu emotsionaalne, animaalne kontakt ning põhimõtteliselt võiks ju tõesti ka hundid-koerad neile paladele kaasa ulguda. Ei tea, minul on kass ja tema ei reageerinud.

Kuid meeleseisund või -laad kandub edasi ka keelelise väljenduse kaudu. Nii erinevad kui lugude tekstid esmapilgul ka ei tundu, võib siiski märgata ideelist ühtsust – sõnumit, mis vahendab maailma tajumise tonaalsust ja viisi. Seda võiks kirjeldada lihtsuse, selguse ja terviklikkuse poole püüdleva, lausa panteistliku pilguna ehk nähtu väljendab end jaantättelikult intiimses eneseavalduses. Näiteks “Kloostriaidast”: “Kuidas oled eland, on sul läinud / polegi sind nõnda ammu näinud / mis ma oskan küsida või öelda või ka mõelda / lihtsalt lähme teineteisest mööda.” Kusjuures kõik lauluviisid, olgu sõnadega või ilma, on vägagi nakkavad ning võivad pärast plaadi kuulamist peas tiirelda päevi.

Samas ma tõesti ei usu, et Barbariz püüaks teadlikult mingit sõnumit edastada. Selleks mõjub album liiga “autistlikuna” – vabana igasugusest mõtestamisest, tähenduste otsimisest ning suhestumisest nii iseenda kui ka teistega. See infantiilsus ja täiesti sürrealistlikuna mõjuv jalgratta leiutamine ongi Barbarizi loomingu juures ehk kõige üllatavam. Näiteks puht muusikalisest küljest saaks albumit küll lahterdada märksõnade alla “folk”, “punk”, “grunge”, “psühhedeelia” ja “elektroonika” (kompott meenutab silmanähtavalt Becki retsepti). Ent kõik kokku kõlab enam-vähem nii, nagu oleks Barbariz läinud metsa, puu maha raiunud, sellest endale kitarri ehitanud, uiu juhatusel lindude ja oravate keeles laulma õppinud, oma lõbuks veel inglise keelegi välja mõelnud pluss kõik eelnimetatud muusikastiilid. Seejärel ehitanud aga endale pooljuhtidest ja reostaatidest mõned elektroonilised vidinad, millega rütmitaustu teha ning helisid moonutada ja sämplerdada. Loomislugu missugune!

Alternatiivse võrdpildina: “Auh!” kostub nagu magamistoas tehtud muusika – vahetu, pretensioonitu ja mugav nagu kodune olemine. Mis sellest, et pidžaama käised said maasikamoosiga kokku või ei leidnud kuidagi puuduvat sokki. Pühin ühe käise teisega puhtaks ja käin paljajalu. Muidugi ei sünni see kõik tegelikult vaakumis. Paralleelina võib tuua kas või need nihestatud Syd Barretti hilised sooloprojektid või pentsikult intellektuaalse Kreatiivmootori dadaistlikud eksperimendid. Kuid igal juhul nõuab paraja annuse siirust ja julgust, et ise sellist “omas mahlas” loomingut plaadi kujul ilmale tuua.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming