Meistriklass kontserdikuulajaile

Virve Normet

Tagasivaade festivalile ?Tubin ja tema aeg?. Suured tulemused sünnivad fanaatikute ideedest, süsteemide koostööst ja läbiviijate vaevast.

Muusikafestival ?Tubin ja tema aeg? oli Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu, Eesti Kontserdi ja Eesti kultuuriministeeriumi suur ühistöö, mille käigus kõrgusid muude Tubina 100. sünniaastapäeva tähistavate ettevõtmiste üle 10 sümfooniakontserti 8 orkestriga 10 dirigendi juhatusel.

Tubina festivali nimetati kõikides meediakanalites sümfooniliseks paraadiks ja seda see oligi, kuid lisaks kõigele, mis hetkel nii tähtis ja uhke, mida saab suure joonega reklaamida ja meenutada, oli siin palju püsiväärtuslikku, mille mõju ulatub üle riikide ja aegade.

Intervjuud andes naeris Neeme Järvi oma kõige nakatavamat naeru: ?Aga kui Tubinal oleks olnud 20 sümfooniat, mis te siis oleksite teinud, ah?!?

See oli kompliment ja viide erakordsusele, et üks väike riik nii luksusliku festivali on korraldanud ja et see läks nii suurte muusikaliste kordaminekute tähe all ning et need paljud külalisorkestrid viivad nüüd omakorda Tubina muusika kaasa laia maailma.

 

Kõrghetki meenutades

 

Esmalt kontsertide rida: ERSO, dirigent Paavo Järvi, kavas Tubina ja Sibeliuse Viies sümfoonia, lisaks Sumera ja Tüüri orkestripalad; Peterburi Maria teatri orkester, Valeri Gergiev, Tubina ja ?ostakovit?i Kaheksas sümfoonia; Vanemuise teatri orkester, Lauri Sirp, Tubina Esimene, Debussy kantaat ?Väljavalitu?; ERSO, Neeme Järvi, Tubina Kuues, Eugen Kapi ?Kalevipoja? süit, Stenhammari 1. klaverikontsert (solist Per Tengstrand); Tampere Filharmoonia Orkester, Eri Klas, Tubina Üheksas; Pärdi kaks orkestripala, Sibeliuse ?Metshaldjas? (deklamatsioon Lasse Pöystilt); Helsingi Filharmoonia Orkester, Leif Segerstam, Tubina Teine ja Sibeliuse Seitsmes; Stockholmi Kuningliku Filharmoonia Orkester, Jukka-Pekka Saraste, Tubina Kümnes ja Sibeliuse Teine; Viini Tonkünstler Sümfooniaorkester, Kristjan Järvi, Tubina Neljas, Richard Straussi ?Interluudiumid? ja Mahleri ?Rückerti laulud? (Annely Peebo); Läti Rahvuslik Sümfooniaorkester, Olari Elts, Tubina Seitsmes, Sibeliuse ?Toonela luik?, Richard Straussi ?Neli viimast laulu? (Sonora Vaice); ERSO, Nikolai Aleksejev, Tubina Kolmas sümfoonia, Viiulikontsert nr 1 (Xiang Gao) ja Toccata.

Ajal, mil iseendasse vaatamine tundub vähestele jõukohase julgustükina, ajastul, mil kõikjal arvestatakse vaid, ?müüb? ja mis ?läheb peale?, oli irriteeriv ja suurepärane mängida ühe kuu jooksul (18. mai ? 17. juuni) maha eespool loetletud tõsine muusikaprogramm. Ilma mööndusteta, ilma otsitud pilkupüüdvate temaatiliste pealkirjadeta, see-eest suure lugupidamisega meie muusikapubliku vastu.

 

Dirigentide rida

 

Dirigentide rida vaadeldes tuli meelde meistrikursuste traditsioon: niivõrd erinevad suurmeistrid lasid siin nautida oma (käte)tööd, suhtlemist orkestri ja publikuga ning suhtumist teostesse. Tahaksin võrrelda võrreldamatut, et lihtsalt mõningaid nauditavaid erisusi esile tõsta.

Suurepärase, sugereeriva artistlikkusega tõusevad esile Eri Klas ja Kristjan Järvi, sama iseloomujoont, seda võluvat kunstnikusarmi, vürtsitatuna pisukese edevusekraadiga oleme ka Olari Eltsi natuuris täheldanud, kuid seekordne raske kava näitas selgemini tema teist poolust.

Sügavaimas tõsidusetransis oli ?ostakovit?i ja Tubina Kaheksanda sümfoonia, psühholoogiliselt festivali raskeimate teoste esitajana Valeri Gergiev. Sellisena tohutult veenev. Kui rääkida õnnetundest läbi valu, siis just selle tasandi saavutas oma kontserdiga Gergiev.

Akadeemilise kõrgklassi meistritena näitasid sellel festivalil end Neeme Järvi, Leif Segerstam, Nikolai Aleksejev ja Paavo Järvi. Paavo sammub kindlalt täiuse teel, mille on saavutanud isa Neeme, valitsedes oma dirigeerimisstiili suhestatuna konkreetse situatsiooniga: proovi või kontserdi (pro: orkestri!) meeleolu, teose võimaluste, publiku ootustega. Igast etteastest saab ettearvamatu looming, mis tekib nüüd ja praegu!

Kui Paavo ja Neeme Järvi ning Aleksejev on meile kui kuulajaile ?koolisõit?, millelt oleme saanud oma harituse, siis maestro Leif Segestam pakkus nauditavat avastamisrõõmu. Noored võiksid palju tarkust ammutada nii tema manuaaltehnikast, aga iseäranis (ka publiku poolt vaadatuna!) sellest partituuri kui ?paljude muutujatega võrrandi? ilmekalt imelihtsaks juhatamise kunstist. Dirigent on nagu teejuht muusika juurde ? tema ?est hoiab kuulaja tähelepanu eksimatult pidevas liikumises, ?joonistades? teose üldstruktuuri ja juhtides selle taustal suure enesestmõistetavusega tähelepanu kõigele olulisele, mis väärib selles helikangas tähelepanu. Ta pole mitte ainult orkestri dirigent, vaid dirigeerib ka kuulamist. Seda võimet on ka suurtest meistritest väga vähestel.

Raskeima ülesande sai meie noor dirigent Lauri Sirp, kelle ?instrument? ehk Vanemuise teatri orkester ei ole päriselt konkurentsivõimeline ?kuninglike? ja ?filharmoonilistega?. Küll aga oli pakutav kava pilkupüüdev ja esitajate vokaalne pool (tütarlastekoor Ellerhein) nauditav.

Absoluutse täiuse saavutas Jukka-Pekka Saraste oma Stockholmi Kuningliku Filharmoonia Orkestriga. (Mulle meeldis ka see, et nii orkestrandid kui dirigent olid frakis, mida mitte igal kontserdil ei täheldanud!) Sõnad jäävad mannetuks kirjeldamaks, kui sügav ja emotsionaalne oli (nn tuimade-külmade) põhjamaalaste muusika (Lidholm-Tubin-Sibelius) (külmade) rootsi muusikute ja soomlasest dirigendi esituses! See oli festivali emotsionaalseim ja innukaim orkester! Aga Saraste juhatusel see ei saakski teisiti olla. Ta on üks sajandi dirigente.

Paljumängitud Sibeliuse Teine sümfoonia kõlas avastuslikult lihtsa, mõistetava, kauni, tundelise ja suurejoonelisena. Terviklikuna, nagu vaid harva suudetakse Sibeliuse sümfooniaid ?koos hoida? (Saraste juhatas seda peast). Tubina Kümnes sümfoonia rullus tema käes lahti nii kaunina, igavikuliselt valulisena, et kogu Tubina aktsioon sai korraga mõistetavaks ja tema tulihingeliste austajate kirg arusaadavaks. Sellel hetkel oli festival võitnud. Tubin oli jõudnud koju, kuulaja hinge.

Ühtekuuluvustunne, mis (tõenäoliselt) teose esitajaid alati mängu hetkel seob, laienes saali. Selle kontserdini jõudnud pidev festivali külastaja (saripiletitega kõrvuti istujatest olid saanud sinasõbrad) oli juba n-ö esmase ?Tubina koolituse? läbinud. Festivali üha tõusujoones kulgevad ja igal korral erinevaid elamusi pakkuvad kontserdid olid loonud parajalt eksalteeritud ja piduliku õhkkonna, kuigi teritanud ka kriitikameelt. Ootused pidid igal korral millegagi tasutud saama ? ja õnneks nii ka sündis. Omaette peatükki vajaksid kõrget klassi külalisorkestrid, keda selle festivalikuu jooksul oli võimalik kuulata.

On muidugi teadmata, millised järeldused sünnivad Eesti Kontserdi ja kultuuriministeeriumi kokkuvõtetest, aga kuulaja hinnang festivalikontsertide kogu reale on ülimalt rahulolev ja kiitev.

Oh ? et see erakordsus ei tähendaks ainukordsust!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming