Meestelaulu vägi Viljandis

Märt-Matis Lill

XX Viljandi pärimusmuusika festival „Mehe laul” 26. – 29. VII Tänavune pidupäevahõnguline Viljandi pärimusmuusika festival kulges üsna harjumuspäraseid radu, esitledes ühelt poolt vana ja tuttavat ning teiselt poolt kaardistades ka tundmatumaid alasid. Nagu ikka oli kava väga tihe ning asju, mida oleks kuulata tahtnud, natuke liiga palju. Festival, nagu oodata oligi, oli sisukas ja elamusterohke. Festivali teemaks oli seekord meestelaul ja peab ütlema, et nii teemapüstitus ise kui ka selle avamine festivali programmis õnnestus suurepäraselt. On ju meeste folkloor midagi, mida pärimusmuusika kontekstis poliitkorrektsusesse liigselt takerdumata üsna julgelt käsitleda, kuigi see on kogu festivali ajaloos olnud kindlasti väga tugevalt ja hästi esindatud. Osast meestelaulu ansamblitest on saanud festivali regulaarsed või lausa iga-aastased esinejad. Tänavu olid need näiteks ansamblid Toorama Mordvast ning peaaegu legendaarne Thbilisi Gruusiast, aga ka meie oma Liinatsurad, Oort, Untsakad ja Minu Isa On Ausus Ise.

Nendest n-ö vanadest tegijatest, keda mul õnnestus kuulda, jäi kõige rohkem meelde vahest Thbilisi esinemine, kuivõrd ansambel oli üsnagi julgelt toonud oma kavva uut ja erinevat repertuaari. Nende kontsert kippus siiski minema natuke eklektiliseks. Eks see ole teatud määral maitse asi, aga mina eelistan ooperlikus kastmes kaasajastatud lugudele kindlasti traditsioonilisi laule. Kuna ka žanriliselt ja stiililiselt oli kava väga kirju, siis sai kõike justkui natuke liiga palju. Varasematel aastatel on mulle Thbilisi puhul meeldinud just nende fookustatus: kirikus on esitatud üksnes vaimulikke laule ning vabas õhus pigem linnafolkloori lugusid. Hääleliselt on grusiinid aga endiselt ülimalt muljetavaldavad. Nende etteaste oli kindlasti üks jõulisemaid meestelaulu kõlanäiteid.

Toorama esines suuresti oma tuntud headuses. Tuleb tõdeda, et seda karismat ja kõlajõudu, mida ansambel pakkus nende legendaarse asutaja Vladimir Romaškini eestvedamisel, ei ole ainuüksi nooremast põlvkonnast koosneval kollektiivil õnnestunud veel saavutada. Tore on aga see, et nad järjekindlalt edasi tegutsevad ja loodetavasti sirgub nende hulgast Vladimirile väärikas mantlipärija.

Festivalil varem käinud tegijate hulka kuulub ka väga ereda ja värske elamuse pakkunud Brendan Begley, kes tuli seekord The Begleys nime alla esinema koos oma kahe lapsega. Brendani kuue aasta tagune külastus jäi meelde nii tema ülimalt kaasakiskuva, tundliku ja virtuoosse lõõtspillimängu kui ka suurepärase lauluoskuse poolest, mida põhiliselt õnnestus toona kuulda festivali jamsession’itel Tegelaste toas. Seekord mängis Brendan kontserdil oma lastega instrumentaallugusid ja laule läbisegi. Laulud olid melanhoolsed või kurvameelsed, nii et nende vahele mängitud kiired ja elavad reel’id, džiigid ja muud teada-tuntud iiri tantsud lõid väga vaheldusrikka terviku. Kuna tegemist on nii väljapaistva ja mitmekülgse muusikuga, siis jääb loota, et Brendanit saab mingis muus kontekstis või koosseisus veel kunagi Viljandis kuulata.

Festivali üks mõjuvamaid esinejaid ja korraldajate huvitavamaid avastusi oli kindlasti Korsika traditsioonilisele muusikale keskendunud kollektiiv L’Alba. Ajaloost tuntud Napoleoni pagenduskoha nime kandev meesteansambel esitas selle väga eripärase kultuuriga saare laule nii a cappella kui instrumentide saatel. Mulle kõige mõjuvam osa oli just saateta laulud, mis kõlasid traditsioonilisel viisil üksteisest kinni hoides ringis laulduna. Kahjuks aga pakuti neid numbreid väga üksikult ning valdavalt kõlas meeste vokaal koos instrumentidega. Üks festivali mõjuvamaid hetki oli L’Alba esitatud „Sta mane”, mis ühendas koraaliliku Kyrie-osa missateksti ning selle peale lauldud ülimalt emotsionaalse soolovokaliisi. See mitmekihiline lugu tõi oma tundeskaala, väljendusjõu ning rituaalse ja isikliku ühendamise kaudu meelde Bachi „Matteuse passiooni”.

Festivali eredaimate elamuste hulka kuulub kindlasti ka erinevaid muusikakultuure sünteesiv Violons Barbares. Ei saa küll öelda, et ansambli repertuaar olnuks väga meestelaulukeskne, kuivõrd domineerisid pigem instrumentaalpalad, aga nii need viimased kui ka mongoolia kurgulaulu sisaldanud lood olid esitatud väga virtuoosselt ja energiliselt ning nii ansambli lavakarisma kui ka pillimängu- ja lauluoskus avaldasid tugevalt muljet. Üldiselt on mulle festivali kavavaliku juures meeldinud selle selgelt traditsionaalne suundumus ning sünteesiva ja miksiva stiili vältimine. Violons Barbares aga näitas, et ka maailmamuusikasse kalduvates suundumustes on avastada palju head ja põnevat ning et traditsiooniline pärimusmuusika ja maailmamuusika ei pea tingimata teineteisele vastanduma. Mongoolia ja bulgaaria muusikatraditsioonide süntees õnnestus ansamblil igatahes küll lausa hämmastavalt veenvalt.

Paraku on maailmamuusika vallas üsna sagedad ka pealiskaudsed ja banaalsed lahendused. Seda näitas üsna hästi Soome territooriumi saame esindava Wimme tänavune esinemine. Ta andis kaks kontserti: ühe soolona, kus ta esitas ainult saami joige, ning teise koos ansambliga, kus needsamad joiud olid standardse rütmimuusika saatel nii-öelda söödavaks tehtud. Wimme soolokava oli festivali absoluutne tipphetk – võib-olla üks ehedamaid ja eredamaid boreaalset vaimu kehastanud muusikaesitusi, mida ma üldse kuulnud olen. Wimme harutas selle laulutraditsiooni kuulajate ees lahti vähem kui tunniajase väga ilmeka esituse jooksul ja näitas, kuidas saami laulule iseloomulikes korduslikes meloodiamustrites põimuvad väga loomulikul viisil loodushääled, loomad ja linnud ning kohad ja inimesed. Tema võime saami looduspilte kuulajateni tuua ning silme ette manada äratas imetlust

Paraku jäi sellesama Wimme maailmamuusika kastmes projekt tunduvalt lahjemaks, kulgedes põhiliselt üsnagi standardses rütmimuusika võtmes ning põigates kohati isegi soome süldi ja meeleolumuusika aladele. Midagi olulist see nendele sugestiivsetele saami joigudele juurde ei andnud, pigem hajutas nende mõju. See on juba üsna mitmes näide, kuidas kommertsiaalse suunitlusega pärimusprojektid lõhuvad ja lahjendavad seda ainest, millest nad eelkõige koosnema peaksid. Ma ei taha küll postuleerida, et peab valima olemise ja müümise vahel, sest tänapäeva globaliseerunud maailmas võib seda laadi lähenemine kindlasti üsnagi loomulik ja paratamatu olla. Siiski ootan sellistelt projektidelt rohkem kriitikameelt, kunstilist ambitsiooni ja, mis kõige olulisem, lihtsalt head maitset.

Festivali mõnusamaid elamusi oli ameerika erinevaid pärimusliine sünteesiv Water Tower Bucket Boys. Need Oregoni osariigi poisid võlusid ja kütkestasid oma ülimalt kaasahaarava esitusstiili ja lava-show’ga. Bändi põhiliselt bluegrass’i ja cajun’i stiilist lähtuv repertuaar oli hoogne ja nauditav. Tore oli neid näha ka väljaspool ametlikke esinemisi siin-seal spontaanselt esinemas ning kogeda nende nakatavat elurõõmu ja mängunaudingut.

Väga eheda ja elamusliku kontserdi andsid Sergei Starostin ja Andrei Kotov Venemaalt. Palju oleks aga nende esitusele juurde andnud see, kui esinejad oleksid lauldavaid tekste natuke seletanud. Nii minu kui, ma arvan, et ka paljude teiste kuulajate vene keele oskus ei olnud piisav, et laval lauldut kohe mõista. Ka L’Alba puhul häiris mind asjaolu, et muusikud ei rääkinud peaaegu sõnagi sellest, millest lood kõnelevad või millest nad laulavad. Sõnaline kommunikatsioon publikuga ja mingil tasandil kontakti loomine ka väljaspool esitatavaid lugusid võiks olla pärimusmuusika loomulik osa. Ameeriklastel oli see oskus kindlasti väga kõrgel tasemel.

Eesti esitajatest, keda vaadata-kuulata jõudsin, tõusid esile Estonian Folk Orchestra ja Knihv. Esimese puhul on tegemist tõeliselt ambitsioonika projektiga, mis, tõsi küll, kõlas veel natuke rohmakalt ja kohati ebakindlalt, aga selle kõlapaleti rikkus ja koosseisu suurus avaldas muljet. See oli justkui pärimusmuusika big band. Loodetavasti saab sellise mahuga projekte kuulda ka tulevikus. Juba eelmisel aastal väga positiivse mulje jätnud Knihvi puhul on meeldiv tõdeda, et nende ansamblitunnetus ja koosmäng on nüüdseks veelgi kindlam ja haaravam.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming