Meelerõõm unetule
„Akadeemiline kammermuusika”: Ave Kruup (klaver) 22. VIII Kadrioru lossis. Päikesepaistelisel õhtupoolikul läbi laste rõõmukilkelise Kadrioru jalutanul tuleb lossisaali ootusärevuses publiku hulka sattudes võtta parajalt kohanemisaega. Kuid päikeseline meeleolu jätkus ka siin. Ave Kruup suutis oma positiivse olekuga erilist kontsentratsiooni nõudva tunnise suurteose J. S. Bachi „Goldbergi variatsioonid” ette kanda väärilise vastupidavuse ja tõsiseltvõetava tasemega, vältida ranget akadeemilisust ja sisendada kuulajale oma Bachi-armastust. Ave Kruup on õppinud Eesti muusikaakadeemias, Mannheimi riiklikus muusikakõrgkoolis ja lõpetanud 2008. aastal Karlsruhe muusikakõrgkooli prof Kalle Randalu klaveriklassis. Ta on võitnud auhindu üleriigilistel ja rahvusvahelistel konkurssidel, sealhulgas saavutanud koos flötist Alessandra Russoga esikoha Jean Françaix’ nimelisel konkursil Pariisis.
Kruup, kes on esinenud soolo- ja kammerkontsertidega Eestis, Saksamaal, Luksemburgis, Rootsis, Itaalias ja Hispaanias, õpetab klaverit Saksamaal Viernheimi ja Freinsheimi muusikakoolis. Nagu teada, kumab „Goldbergi variatsioonides” kaudne soov uinutada unetut. (Bachi õpilane Goldberg oli palutud öösiti mängima unetule krahvile. Bach pühendas selleks puhuks Goldbergile aaria ja 30 variatsiooni, mis on tegelikult ühtlasi harjutused – krõbedad pähklid pianistile pureda, eriti veel need, mis mõeldud mängimiseks kahemanuaalilisel pillil.) Ave Kruubi esitus ei üritanud kedagi uinutada, küll aga määras kohe alguses mängitud aaria kogu tsükli romantilisevõitu hoiaku. Sellest kasvas hiljem välja mitu imeilusat aeglast variatsiooni, mis haarasid sügava mõttetiheda arenguga, viimane aga eriti unustamatult kauni kõlaga.
Tervikust rääkides ootasin nii mõnigi kord enam julgust tempodes ja kõlas, mõtlen siin just kiiremas liikumises teatud rõõmsat heledust või krõbedust, kohati ka kompaktsust. Kui palju seda taotlust olla võis, seda me ei tea, sest kulunud klaver ei anna kõike kätte. Esitajal on ainet teose edasiküpetamiseks pikemate arengujoonte jälgimisel just elavamates variatsioonides, samuti polüfooniliste liinide järjekindlamal läbiviimisel. Hea ei olnud faktuurimuutustest sõltunud kõikuv tempo kiiretes variatsioonides. Kuulamise jooksul tekkis ka küsimus: kas legato’t välditakse põhimõtteliselt? Ulatusliku tsüklilise vormi puhul on kasulik jälgida ehituslikku külge, mis antud juhul kippus minu maitsele veidi monotoonseks jääma. Kui kuulaks selle kõrvaga üle kuidas, kus ja mil viisil saaks tuua esile teose olulisemad rõhuasetused ja kuidas variatsioone liigitada või grupeerida …
Kuna Bach selle küsimusega ilmselt tegelenud pole (sic!), tuleb see enda peale võtta esitajal.