Meditatsioon Tormiseta

MARGE-LY ROOKÄÄR

Meditatsioon Tormisega“, Veljo Tormise koorimuusika, lavastajad Eva Klemets ja Anne Türnpu, kunstnik Kairi Mändla, valguskunstnik Airi Eras, Rein Arjukese ja Ahto Vaheri videomontaaž. Esitasid noorte segakoor Vox Populi, Liina Jaska, dirigent Janne Fridolin 10. IX NO99 kammersaalis.

Hea muusika kui väärtuse uuenemine arenevas keskkonnas tagab selle püsivuse. Kuid seda juhul, kui väärtus ise, selle algelement, jääb pärast muutuste läbimist ellu. Tähelepanuväärselt palju otsitakse üles lauldud laule, kaasatakse lavastaja ja tulemusena sünnib midagi eredat – uus vana. Eri kunstiliikide kokkuviimisel on tähtis üks aspekt: muusika peaks olema aus.

Koorijuht Janne Fridolin rikastab kümmekond aastat tagasi loodud kammerkooriga Vox Populi kontserdielu pisut kõrvalisemate etteastetega. Kokkukasv lavastajate Anne Türnpu ja Eva Klemetsiga on viinud Tormise-teemaliste kontsertlavastustega publiku tavapositsioonist välja, ka vaid kolmel õhtul etendunud „Meditatsioon Tormisega“ polnud ses mõttes erandlik.

Külastajail paluti saali siseneda jalatsiteta. Jalavarjudest loobumine kui ego äraandmise üks sümboleid lõi teistsuguse meele ka teatriruumi (templisse) astumisel. Tooli mugavustsooni pugemise asemel pidi kuulaja endale koha leidma kunstmuruga kaetud põrandal. Ruum oli mõtteliselt pikuti poolitatud: ühel poolel vaatajad ja teisel pool etendustegevus. Ja kui lavale astus müstilisi palveid pomisev sõnalausuja Liina Jaska, oli ootusärevusest tiine algusmoment loodud.

Seinale tiksus aegamisi ülisuur videomontaaž, hingematvad kaadrid kaunist sügisesest Eesti metsast. Seda vaadates oli tunne, et keerled ümber oma telje. Jaska ilmumine tühjale lavale märkis inimese sünni puhast imet, tema maagilisi palveid kuulates tekkis paralleel tänapäeva eluga, kus erinevad kultuurid ühinevad ja rahvaste liikumises loodu elab oma elu, olenemata selle pooldajatest või vastastest.

Lavastajate semantika töötas: liikuva koori seintelt tagasi peegelduvad heliväljad kui karjamaade kõikuva kaja sümbol, laulu „Külm“ ajal maha poetatud minitaskulampide valgusmäng pakase käes poosetava tähistaevana, murul pikutavate noorte laul oma unistusist, hääbuva suvepäikese jumalajätumaiguline valgus äkki avanevate uste vahelt, maa õnnistamise palved ja käo kukkumine üheaegselt – mõttemänge oli mitmeid. Aga oli neidki sümboleid (Eesti loodus ja kimonotaolises riietuses krunnitatud peaga lauljad), mille ühenduslüli jäi mul tabamata.

Heas värvigammas video veeres seinale parajas tempos. Metsa lõpetatud suve ehted, puude peegelpilt rabalaukas (vaid hetkeks segas sarnasus „Aadama itku“ tagurpidi puu kujundiga) ja muud kaunid tabamused pikendasid vaatajate suvemälestusi. Pildiga samaaegselt libises siidise nöörina silme eest läbi ka mu enese kaemusi samalaadseis paigus – déjà-vu hetki oli mitmeid.

Olulisimat rolli pidi mängima aga Veljo Tormise muusika, et kokku köita visuaalne ja vaistlik. Tormisel on õnnestunud looduses nähtu muusikasse valada, 1960ndatest pärit „Looduspildid“ (1964–1969) on arvatavasti üks tema lauldumaid kooritsükleid. Selle kõrval kõlasid osad tsüklitest „Etüüdid helilaadides“ (1970), „Vanavanemate viisivakk“ (1986) ja „Kuus eesti lastelaulu“ (1989), kusjuures tsükliosade kõrvutamisel tekkis kenakesti kõnetav narratiiv.

Loodud olid kõik eeldused, et Tormise muusika kõlaks uues värskuses, kuid paraku seda ei juhtunud. Puudus peamine. Tormise muusika hea esituse asemel oli jupiti tunne, et laul jääb sootuks seisma. Võime siin ju viidata harrastuskoori rohkele liikumisele või kohati selili maas dirigeerivale koorijuhile, kuid see ei vabanda välja valenoote. Fraasialgused, ansambliline ühtsus, tekstuuri väljajoonistamine – need jäid võimekal kooril kahjuks tabamata. Jämedate traagelniitidega seisid koos ka kõige olulisemad kohad – puutumatuse presumptsiooniga kaetud kordumatud klastrid.

Uuele tuleb teha ruumi, kuid peab tunnistama, et väärtused saavad edasi kanduda vaid kõikide elementide koosmõjul. Tormise muusika jäi seekord kannatajaks pooleks, helilooja 85. sünnipäevale pühendatud kontsertlavastuse nõrgim lüli oli muusika esitus. See iseenesest ei vähenda mõistagi selle muusika väärtust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming