Mederi juures Till’iga

Toomas Velmet

Kui pisut pingutada, võib kokku saada päris põnevalt vembuka kammermuusika kava. Ma päris kindel ei ole, aga millegipärast tundub, et selle vembu meister on ER SO kontrabassist Mati Lukk ja siinkohal talle tänu, mida tohib jagada kõigi tegijatega. Kontsert anti Mederi saalis ja tahan kohe märkida, et selle akustika on täiesti seeditav, kui ei kasutata klaverit. Isegi metsasarv sobitub kammeransamblisse  sümpaatselt nagu klarnetki. Kontserdi pealkiri „Till Eulenspiegel” oli laenatud teoselt, mida esitati kontserdi finaaliks – kontserdi lõpetas tõepoolest Richard Straussi – Franz Hasenöhrli „Till Eulenspiegel – einmal anders”.

Tuletame meelde, et Straussi sümfoonilise poeemi täispealkiri on „Till Eulenspiegels lustige Streiche” („Till Eulenspiegeli lõbusad seiklused”). Viini ülikooli muusikaprofessor Franz Hasenöhrl (1885–1970) seadis Straussi suure sümfooniaorkestri  poeemi kvintetile viiul, klarnet, fagott, metsasarv ja kontrabass ning teose esmaettekandjaks olid Viini Filharmoonikute liikmed. Meie juhtumil, ikkagi esiettekanne Eestis, olid esitajateks Katrin Matveus, Madis Kari, Peeter Sarapuu, Rait Erikson ja Mati Lukk. Partituur nõuab eranditult igalt esitajalt kogu meisterlikkuse näitamist, sest Hasenöhrl on Straussi teose osavalt kokku pakkinud kõige efektsematest fragmentidest ja seal on kõvasti tegemist  ilma ühegi pausita. Igatahes oli esitus virtuoosne, eriliselt paistsid silma Matveus ja Kari, mis ei vähenda seejuures teiste panust ansamblis. Kui midagi veel parandada, siis tuleks tähelepanu pöörata aeglasemalt kulgevale muusikale, mis justkui vajaks dirigenti ja, muide, partituuris ongi ju esimene hääl markeeritud kui viiul-dirigent.

Nii komplitseeritud teose puhul on dirigendi impulss äärmiselt vajalik, sest muidu tekib artistide vahel  tahes-tahtmata teatav passimise tendents. Eriti oluline on see liidripositsioon kohe teose alguses: esimesed neli takti 4/8 alluvad küll käsklusele comodo (mitte kiirustades), kuid on vaja teada, et annavad ühtlasi ka tempo järgnevale 6/8 taktimõõdule ja peaasi, et need ei oleks kõhklevalt esitatud – karakter on ju vembumehelt ja need reeglina ei kõhkle kunagi. Sedasi kontsert lõppes ja vägagi edukalt, aga algas hoopis soome kontrabassisti Teppo Hauta-Aho (1941) teosega „Duettino” viiulile ja kontrabassile (1988). Aastaarvust ei maksa lasta end segada, sest teose helikeel on üsnagi traditsiooniline, aga kirjutatud hea keelpillitundmisega. Selles fantaasia vormis kirjutatud teoses on palju interpreetidele huvi pakkuvat – tundus, et pisut rohkemgi kui kuulajatele. Järgmisena kõlas üsna ootamatult Cyrillus Kreegi kolmeosaline „Süit Võrumaa viisidest”, mis algselt mõeldud ja palju esitatud puhkpillikvartetiga,  kuid sel kontserdil asendas viiul edukalt originaali flööti ja see muutus lähendas ehk enamgi kõla teose algvariandile, mis kõlas kunagi rahvapilliorkestrilt.

Sellised eksperimendid on hästi meeldivad, kuid koht kavas ei tulnud teosele kasuks. Süit jäi kahe päris XX sajandi lõpu kammerteose, Hauta-Aho „Duettino” ja Isang Yuni „Together” (1989) vahele, mõjudes kui rahvatantsupidu absurditeatris. Oleksin vahetanud Kreegi ja  seejärel kõlanud Poulenci Sonaadi klarnetile ja fagotile koha kavas – nii oleks see hakanud mängima ka koosseisuga: kolm duetti, kvartett ja kvintett. See selleks, summa ei muutu liidetavate järjekorrast – kuid seda matemaatikas ja ainult. Isang Yuni „Together” viiulile ja kontrabassile oli vähemalt minu kuuldevinklist kontserdi esimene esituslik kulminatsioon, teine muidugi pealkirjast lähtuvalt „Till”. Yuni idamaiselt  enesesse süüviv teos oli ka mediteerivalt esitatud ja pälvis pisut võõrale helikeelele vaatamata publiku heakskiidu. Poulenci kolmeosalist Sonaati klarnetile ja flöödile op. 32 polnud ma varem kuulnud, see kuulub autori varaste kammerteoste (sonaatide) ritta, kus on veel huvitavaid koosseise nagu kaks klarnetit; metsasarv, trompet ja tromboon; oboe, fagott ja klaver. Poulenci tõelised pärlid selles žanris algavad aga oopusest 119 Viiulisonaadiga  ja jätkuvad selliste meistritöödega nagu Tšellosonaat, Klarnetisonaat, Flöödisonaat ja Oboesonaat. Kolmeosalise op. 32 esitasid Kari ja Sarapuu küll meisterlikult, kuid ka siin tundus, et Poulenc tahtnuks ehk selgemaid karaktereid ja erksamat rütmiseeritust. Džentelmenid Kari, Sarapuu, Erikson ja Lukk kindlasti andestavad mulle minu sümpaatia, mis sel kontserdil kuulus daamile viiuliga, kuna ma ei mäleta, et Katrin Matveus oleks varem  nii vastutusrikka ülesastumisega meie kammermuusikapublikut rõõmustanud. Ja, mis ikka olulisem, esitus oli perfektne, meeldejääv ja täis energiat.