Me armastame rohelist

LEELO KÕLAR

Sari „Romantiline klaver“: üleriigilise pianistide konkursi võitja Sten Heinoja klaveriõhtu 22. XII Estonia kontserdisaalis.

„Mind ei peata ükski post ega lind,“ hüüab Sten Heinoja oma Facebooki lehel optimistlikult.

„Mind ei peata ükski post ega lind,“ hüüab Sten Heinoja oma Facebooki lehel optimistlikult.

Jõulukuine lumeta roheline loodus on meid üllatanud – murulapil õitsevad juba lilledki. Tegelikult me ju soovime viibida roheluses, naudime rohelusest pakatavat loodust, puhkevaid pungi ja toitumegi hea tervise nimel meeleldi just millestki rohelisest. Tärkav roheline oma õrnuses ja hapruses erutab ja on paljutõotav.

Roheline oli ka Sten Heinoja esimene avalik klaveriõhtu meie publiku ees. Viimase viie aasta konkursivõitude ja -preemiate koorem ei ole esinejas ilmselt tekitanud kartust raskekaalulise, väärika ja veidi hirmutava kava esitamise ees. See oli tervenisti läbi viidud siiralt ja, ütleme nii – tublilt. Viimane sõna on kahtlaselt õõnes: ei ole päris selge, mida sellega tegelikult on mõeldud. Siiski, ehk jutu jooksul selgub. Suhtlemisruum saab tekkida teatavasti vaid teineteist mõistvate inimeste vahel. Tänapäeval, kui esituste kvantiteet kasvab tohutu kiirusega, sest üritatakse ju publikule meeldida, on individualistlik oma tõenägemuse esitamine eriti teretulnud. Tõlgendus sõltub inimese elukogemustest, niipalju kui seda parajasti on või ei ole. Siinkohal tahan kõigepealt kiita Heinoja tervikuhaaret, nägemisraadiust, muusika arenguvõimaluste tunnetust, rikkalike kõlavärvide valitsemist ja üldse osavat pillivaldamist. Ja veel – ta ei lase esitatava mõttelõnga käest.

Küsitavaks kujunes aga Franz Schuberti A-duur sonaadi D.959 I osas Allegro kantileensusest loobumine virtuoossuse kasuks – ahvatlevad passaažid, mis olid oma liblikõrna vurinaga iseenesest küll armsad, kallutasid üldmulje kergekaalulisuse suunas. Selle osa dramaatiline sisu jäi kõhnaks. Kantileenipuudus kummitas ka IV osas Rondo. Allegretto: kiire tempo kehutas mehaanilisusele, aega oli vähe ja hingata ei lastud. Roheline veel! Mõttetihe II osa Andantino oma problemaatilise keskosaga õnnestus märksa paremini ja oli üsna mõjuv. Ludwig van Beethoveni kahest sonaadist pakkus eriti huvi d-moll op. 31 nr 2 I osa Largo. Allegro kõlarikas mõtestus. Kujundid põimusid loogiliselt, tuues kaasa ilmekaid kontraste ja põnevat arengut. II osa Adagio kannatas ühetoonilisuse all, kuigi üldine kõlapilt oli ilus ja faktuurikäsitlus perfektne. Selle sonaadi III osa Allegretto ei peaks oma väljenduses küll sarnanema (palun vabandust ebakohase võrdluse pärast) Chopini b-moll sonaadi finaaliga. Kava teise poole lõpus esitatud Beethoveni sonaat op. 27 nr 2 („Kuupaistesonaat“) kõlas võrdlemisi tavapäraselt.

Heinoja „plahvatas“ lisapalaks ja andis märku, et tal ei puudu huumorimeel. Arvata võib, et teistsugune kavavalik oleks võimaldanud Heinojal end esikontserdil paremini avada. Teisest küljest on tõsiste ja kaalukate suurvormide kavandamist kartmata ju enesearendamise konarlik tee julgemalt ja pikemas perspektiivis kasulikumalt ette võetud.

Heinoja kui pianisti arengustaadium „veel roheline“ tahab rohkem päikest ja soojust. Pungad on puhkemas ja tõotab tulla uusi võrseid ja kauneid õisi. Edaspidi võiks ta oma tööpõllul vähem kunstväetist kasutada ja usaldada rohkem omaenda looduslikke ressursse. Need on olemas ja seal on väärtusi. Mina olen endiselt Heinoja fänn!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar