Mati Palm: „Meie oma neiu Covent Gardenis”

Tiina Mattisen

Monika-Evelin Liiv, kelle esinemist Saaremaa ooperipäevadel tunnustas eelmine Sirp, lõpetas tänavu Jette Parkeri laulukooli Londonis. Kooli lõppkontserdil Covent Gardenis käis ka Mati Palm, kelle käe all lõpetas Liiv 2007. aastal EMTA .        Olete tuntud lauljana ooperimaailmas kodus – tippteatrites laulnud, rahvusvahelistes žüriides lauljate uusi põlvkondi hinnanud. Millega hiljutine Londonis käik, kolm õhtut Covent Gardenis, teid üllatas või isegi rõõmustas? Mati Palm: Kui Viinis toimuvaga oleme siin rohkem kursis, siis London on meist jäänud kuidagi eemale. Aga nüüd on põhjust rääkida rohkem ka Londonist, sest meie oma neiu Monika-Evelin Liiv on kaks hooaega õppinud Jette Parkeri laulukoolis. Covent Gardenil on ilus traditsioon,  et noorte koolituse parimatele antakse võimalus osaleda ooperietendustes koos maailmakuulsustega. Möödunud aasta jaanuaris käisin seal kuulamas Verdi „La traviata’t”, kus Dmitri Hvorostovski ja Jonas Kaufmanni kõrval esines Flora rollis minu kunagine õpilane Monika-Evelin Liiv. See oli minu suurpäev.

Ja kui nüüd lüüa lahti Royal Opera kevadsuvine kava, siis võib tema nime leida siin neljal leheküljel ja tema pilt koos samas koolis õppiva leedu  bassbaritoni Kostas Smoriginasega on ära trükitud ka teatri reklaamlehel. Kooli programm näeb ette kaheaastase õpingu, mis sisaldab ooperirollide ettevalmistuse Covent Gardeni parimate juhendajate käe all ja võimaluse osaleda lavastustes. Aga kui neid osalemisi ei ole mitte üks, vaid juba neli-viis nagu temal, peab tase olema küllalt tähelepanuväärne. Ja nüüd, kuulnud Monikat hiljuti Jette Parkeri kooli lõppkontserdil Massenet’ „Wertheris” Charlotta  osas, on mulje küll niisugune, et ta võib täiesti vabalt seista kõrvuti maailma nimekatega. Tema hääle kandvus ja ühtlus ning tema tehniline ettevalmistus on küllaldane, et esineda niisugusel auväärsel laval.   

Kui paar aastat tagasi tuli sõnum, et Monika-Evelin Liiv on läbinud tiheda sõela ja pääsenud Covent Gardeni noorte artistide koolitusprogrammi, olime temast vähe kuulnud. Kas teie õpetajana nägite tema suurt lauljapotentsiaali?

Ega saatust ette ei näe, aga millised võimed ja tahtejõud on ühel või teisel õpilasel, see muidugi paistab õppimise käigus ära. Tal on küllalt  rikas hääl, mida ka Londoni Opera News on tema kohta kirjutanud. Tõepoolest, ta on tõeline metso, mitte kerge sopranlik, vaid sobiv laulma nii Verdi kui Wagneri peapartiisid. Ka tema tahe hästi laulda on pidevalt kasvanud, ütleksin, et mida kaugemale ta õppimisega on jõudnud, seda rohkem on tal eneseusku. Muidugi, õppimise käigus läbisime me repertuaari, mis nõuab juba väga korralikku lauluoskust.

Nüüd, kui ta on saanud väga heade juhendajate  käe alla, siis selge see, et talle antud rollid – veel mitte pearollid, mida niisuguses teatris laulavad ikkagi maailma esinumbrid – ja võimalus esineda ansamblis tõeliste tippsolistide kõrval on suur usaldus ja au. Kooli hea maine lubab õpingud lõpetada Covent Gardeni laval, kus sel aastal 19. juulil kõlasid etenduses „Mozartist Massenet’ni” lavastatud ooperikatkendid. Solistide esinemist saatis Walesi Rahvusooperi orkester ja  lava oli püütud elavdada valgustusega, aga puudusid dekoratsioonid. Kõigepealt esitati Mozarti „Don Giovanni” I vaatus, kus paljud noored said ennast näidata nii aariates, duettides kui ansamblites. Teine pool algas Massenet’ „Wertheri” III vaatusega, kus MonikaEvelin Liiv laulis Charlotte’i partiid, esitades ka tema suure aaria, mis võimaldab ja näitab küllalt palju, kui esitaja selle korralikult ette kannab. Aga ta ei teinud seda ainult korralikult,  vaid laulis vokaalselt perfektselt ja osa oli ka sisuliselt väga hästi välja töötatud. Nii et igati suurepärane esitus. Tema partneriteks olid suurepärase koloratuurhäälega sopran Simona Mihai, kes laulis I pooles väga hästi ka Zerlina partiid. Veidikene valmistas mulle pettumuse Wertheri osatäitja, kes Mozarti pooles täitis Masetto osa. Olen seda ooperit näinud Alfredo Krausiga nii La Scalas kui Teatro Colónis, kus teda aaria järel tänati kaheksaminutilise  aplausiga. Nüüd oli päris võõrastav kuulata baritoni varianti, kus Wertheri aaria kulminatsioonid lauldi terts madalamalt …

Õhtu lõpetas Massenet’ „Manoni” fragment, mida alustas Des Grieux’ aariaga Ji-Min Park, keda Eestis peaks tuntama eelmise Taevi konkursi võitjana. Erakordselt musikaalne, oma häält väga mitmekesiselt kasutav ja väga oskusliku kulminatsioonikasvatamisega mees jättis väga targa laulja mulje. Kokkuvõttes –  ilus õhtu, mille publik oli aplodeerimisel palju aktiivsem kui eelmiste õhtute ooperietendustel. On äärmiselt meeldiv, et noor eesti laulja sai nii tulise aplausi ühel maailma esilavadest.   

Nimetasite, et aplausiga mõõtes seekord nähtud etendused publikut ei vaimustanudki. Kui kaugel maailma tipplava meist ikkagi on?

Kui kuulasime 2008. aastal Londonis „La traviata’t”, siis kõigepealt üllatas mind orkester: nii ilusat avamängu ma mujalt lihtsalt ei  mäleta – nii nüansseeritud, nii selget, nii emotsionaalset, just karakterist lähtuvat musitseerimist. Muidugi, eks orkestri paneb mängima dirigent ja Mauricio Benini, kes juhatas siis ning tänavu õnneks ka „Maskiballi”, veenis taas, et ooper algab avamängust. Milline sisuline intensiivsus, aga mitte kuskil solistide katmist! Möödunud aastal ootasin väga Hvorostovski Germont’i, aga kahjuks lõppresultaat ei olnud ootuspärane: meie Georg Ots tõstis selle  rolli olemuse nii kõrgele, et paremat Germont’i on raske ette kujutada. Seda võiks ainult võrrelda Vladimir Tšernovi osatäitmisega, mis on mind korra üllatanud selle osa tõlgenduse traagikaga oma inimlikkuses ja isalikkuses. 17. juulil, kui jõudsime Londonisse, vaatasime „Maskiballi”, kus erilise huviga ootasin Ramón Vargase esinemist, keda teadsin ainult nime järgi ja nüüd oli siis õnn teda Riccardona kuulata ka. Lõuna-ameeriklasena valdab ta  täielikult itaalia laulukooli. Ulrica partiid laulis Elena Manistina, kelle edukäiku olen jälginud 1998. aasta Tšaikovski konkursist, kus olin žüriis, kui ta võitis II preemia erakordselt suure, uhke ja kõlava metsohäälega. Kahjuks selles tohutu suures saalis (2250 kohta) ei olnud tema Ulricana nii võimas, kui lootsin – oli lihtsalt väga hea, aga mitte rohkem … Lavastus ja kostüümid olid traditsioonilised, oli mõni päris efektne stseen, aga põhimõtteliselt,  jälginud juba mitut lavastust, toimub nii solisti kui koori tegevus suhteliselt eeslaval – ka koor on paigutatud nii hästi, et kõlaline tulemus oli erakordselt nauditav.

Järgmisel õhtul kuulasime Puccini „Toscat” (mõlemad teosed on praegu ka Estonia repertuaaris!), kus oli mulle eriti huvitav, et nimiosa laulis Deborah Voigt. Tema võitis Tšaikovski konkursi 1990. aastal (olin samuti žüriis), olles teistest peajagu üle ning debüteeris  juba 1992 koos Maria Guleginaga Metis. Tosca partii on tal ilmselt paljude heade dirigentide ja lavastajate käe all palju kordi lauldud ja viimse nüansini väga väljendusrikas, ainult ei ole enam seda ilusat häält, mis 17-18 aastat tagasi. Huvitav oli esimest korda kuulata inglaste väga armastatud baritoni Bryn Terfelit Scarpia rollis, aga temagi rollikäsitlus oli palju kõrgemal tasemel kui vokaalne esitus, milles ei olnud kusagil kuulda täismahukat  dramatismi. Oma kahel õpinguaastal La Scalas kuulsin selles osas Renato Brusoni ja Piero Cappuccillit nende kõrgajal, ja võrdlus ei ole muidugi Terfeli kasuks. Selles mõttes oli itaallane Marcello Giordani Cavaradossi osas vokaalselt teistest märgatavalt üle: iga tema lauldud fraas ja sõna oli nii arusaadav ja ilus – emakeel on emakeel –, nagu omal ajal võis nautida Pavarottit. Lavastus taas suhteliselt traditsionaalne,  ei mingit efektitsemist, väga selged rollisuhted. Ka „Toscas” osales Jette Parkeri kooli õpilasi: Angelottit laulis Kostas Smoriginas, väga uhke häälega hea mängumees, kes tõenäoliselt leiab endale edaspidigi tegevust Londoni suurteatris. Sama loodan ka Monika Liivile, kelle lähim ülesanne – Cherubino Mozarti „Figaro pulmas” – ootab teda algaval hooajal Soome Rahvusooperis.

Üles kirjutanud Tiina Mattisen 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming