Marta Hrafnsdóttir: „Käsitlen vokaali ja pille kui võrdväärseid instrumente” EMTA sügisfestival 22. – 25. IX.

Mari Kolle

Eesti muusikaakadeemia alustas sügisfestivale aastal 1999, kui avati uus hoone. Aastast 2002 on festival rahvusvaheline, kaasatud on esinejad ja osalejad välisriikide muusikakõrgkoolidest. Sügisfestivali (vaata kava lk 26) avab erakordne kontsert: tervikuna tuleb Eesti löökpillimängijate esituses ettekandele Steve Reichi üks tuntumaid minimalistlikke teoseid, ligi  üks tund kestev „Drumming” EM TA löökpilli eriala ning jazzmuusika eriala üliõpilastest moodustatud ansambli esituses. Väljastpoolt Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat on külalisesinejatena kaastegevad löökpillimängijad Aleksandra Anstal, Madis Metsamart, Vambola Krigul ning flötist Julia Anstal. Muusikajuhi rollis on Aleksandra Anstal.     

EMTA uue muusika ansambel annab festivalil kontserdi nii välisautorite kui Eesti heliloojate loomingust, ansamblit juhendab Taavi Kerikmäe. Traditsiooniliselt toimub EM TA kompositsiooniosakonna üliõpilaste uudisloomingu kontsert, kus esinejaikski on peamiselt kaasüliõpilased. Lisaks akustilistele muusikateostele on kavas Imre Sooääre interaktiivne teos ning Ardo Ran Varrese ja Mait Jüriado elektronmuusikat.       

Viimastel festivalipäevadel mängib EMTA ooperistuudio Kanuti gildi saalis kaht lühiooperit: Menotti lühiooperi „Vanatüdruk ja varas” (lavastaja Ingo Normet, muusikaline juhendaja Ene Rindesalu) ja Raveli lüürilist fantaasiat „Laps ja nõidus” (lavastaja Liis Kolle, muusikalised juhendajad Ene Rindesalu ja Ave Sikk, liikumisjuht Anu Ruusmaa). EMTA XII sügisfestivali peakülaliseks on rahvusvaheliselt tunnustatud hääleimprovisatsiooni õppejõud ja laulja professor Marta Hrafnsdóttir Islandi Kunstide Akadeemiast. Juba 2006. aastal juhendas ta EM TAs rahvusvahelistel meistrikursustel „Ületades piire” hääleimprovisatsiooni kursusi ja tema pedagoogitöö pälvis osalejatelt positiivse tagasiside. Seetõttu otsustatigi kutsuda Hrafnsdóttiri XII sügisfestivalile juhatama workshop’e ja esinema koos üliõpilastega.       

Kuidas kirjeldate oma õpetamismeetodit? 

Marta Hrafnsdóttir: Pean lauluõppejõuna ja muusikuna äärmiselt oluliseks püüet end pidevalt arendada. Käsitlen vokaali ja pille kui võrdväärseid instrumente. Teatud mõttes on laulja hääl ja pill väga sarnased: muusikat interpreteerides jutustavad mõlemad mingit lugu. Et muusikainstrument väljendab sõnalise teksti asemel muusikalisi kujundeid, annab see instrumendile laulja ees selleks, et end kuulama panna, isegi teatud eelise. Kõige tähtsam pole  loo jutustamisel see, mida öeldakse, vaid hoopis see, millise tooniga seda tehakse. Eri esitajad suudavad üht ja sama lugu võrratult erinevalt ette kanda. Interpreedil peab olema selge ettekujutus teosest ja karakterist, mida ta esitab. Näiteks kui laulja peab esitama hällilaulu joomalaulu tekstiga ja meeleoluga ning laulutekst moodustab osa laulja toonist, tajub tundlikum kuulaja seda vastuolu. Loomulikult sõltub  laulja interpretatsioon ka tema vokaaltehnilisest meisterlikkusest. Üliõpilasi hääleimprovisatsiooni kursustel juhendades pean oluliseks nende eelnevat ettevalmistust. Armastan töötada karakterite kujundamisega.     

Milliseid erinevusi ja sarnasusi olete märganud, kui võrrelda draamatudengeid Islandil ning muusikatudengeid Eestis?

Õpetan Islandil teatriüliõpilasi. Nende repertuaaris on islandi laulud, muusikalid ja koorimuusika. Mõnikord, kui töötan klassikataustaga tudengitega, on nad soovinud valida klassikalist repertuaari. Samuti teeme improvisatsioonikursustel  koostööd tantsijatega. Enne kui lauljad alustavad tantsijatega koos harjutamist, paneme paika tehnilise baasi. Ühine ettevalmistusaeg kestab tavaliselt nädala või paar. Mind innustab väga töötamine teistsuguste üliõpilastega kui kodus Islandil ja koos nendega improviseerimine (improviseerin ka ise häälega ja segan muusikastiile). Näen muusikaja teatritudengite vahel suurt erinevust. Draamatudengid on avatumad, neid on õpetatud  publikule näitama, mis toimub nende sisemaailmas. Muusikaüliõpilasi ei ole õpetatud nii süvitsi minema ega analüüsima kõiki üksikelemente, millest hiljem tervik moodustub. Panin tähele, et teatriüliõpilastel oli kergem minu õpetamismeetodit omaks võtta ja end väljendada – vaatamata sellele, et vokaaltehniliselt võivad nad muusikatudengitele alla jääda. Siin tuleb ilmsiks hariduslik erinevus: muusikud keskenduvad  õppides rohkem tehnilistele küsimustele. 

Mis teid Eestiga seob?

Tulin EMTAsse esimest korda hääleimprovisatsiooni kursust juhendama 2006. aastal. Sain sellest tugeva impulsi ja püüdsin välja arendada oma õpetamismeetodi. Tutvusin siis EMTA improvisatsiooniõppejõudude Anto Peti ja Anne-Liis Polliga – pean mõlemat tugevaks professionaaliks. Pollilt sain lauljana tõesti häid nõuandeid tehnilistes küsimustes. Nüüd EMTA sügisfestivalil teen koostööd andeka  noore laulja Tui Hirvega. Eesti heliloojatest teadsin varem muidugi Arvo Pärti. Nüüd tutvusin ka Helena Tulve muusikaga, temast olen palju kuulnud. Improviseerisime ka koos eesti akordionimängija Aive Tilgaga, kellega valmistame ette ühist kontserdiprogrammi, mille esiettekande plaanime teha Taanis. 

Mis teil lauljana praegu käsil on?

Õpetamise kõrvalt ma kuigi palju esineda ei jõua. Valmistame koos kahe kolleegiga ette  kammermuusika kontserdi kava, Brahms ja Mahler. Esineme Reykjavíkis kolmes kontserdipaigas triona metsosopran-vioola-tšello.

Küsinud Mari Kolle

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming