Märksõnaks koostöö

IVO HEINLOO

Eesti-Šveitsi sõpruskohtumine „Lugano-Tallinn“ 6. – 10. X Viljandis ja Tallinnas.

Festivalilaval on Dreaming of a Place Unseen, ansambli juht ja helilooja on trompetist Nolan Quinn. Franck Reisner

Festivalilaval on Dreaming of a Place Unseen, ansambli juht ja helilooja on trompetist Nolan Quinn. Franck Reisner

Eesti jazzi tutvustamine välismaal tundub olevat üks tähtsamaid teemasid, mida ikka ja jälle tõstatatakse, kui juttu tuleb siinsest jazzielust. Muidugi on selleks eriilmelisi mooduseid ja eks aeg annab arutust, millised osutuvad kõige efektiivsemaks. Üks tee  on viia suur delegatsioon mõnda suuremasse riiki, ent muusikute maailmas toimib suurepäraselt ka isiklike tutvuste võrgustik: keegi tunneb kedagi, kes on kellegagi koos mänginud, saadakse juhuslikult kokku kas kontserdilaval või siis lihtsalt jämmil improviseerides või ka, nagu teame „Jazzkaarest“ meenutada, lausa kontserdisaali ukse taga. Kui omavaheline keemia on õige, ongi loodud kontakt, millest võib kasvada veel midagi palju suuremat.
Jälginud viimastel aastatel Eesti ja Šveitsi vahelisel trajektooril hargnenud sündmusi, pean nentima, et just need ongi eelkirjeldatu suurepäraseks näiteks. Lühidalt kokku võetuna on loo alguspunkt aastas 2007, kui ansambel Ajavares käis Bukarestis ühel bändide konkursil, kus kohtuti Šveitsist pärit muusikute, vendade Quinnidega. Möödunud aastal oli Eesti jazz mitme ansambliga juba päris soliidselt esindatud Lugano festivalil, kus pakutust moodustus usutavasti panoraamne ja küllaldane ülevaade. Kohe algusest peale oli plaan korraldada ka vastuvisiit ja paari nädala eest leidiski Tallinnas ja Viljandis lõpuks aset kauaoodatud minifestival „Lugano-Tallinn“ („LUG–TLL“).
Projekti Šveitsi-poolne eestvedaja Brian Quinn on päritolult üsna kosmopoliitne kuju: isa ameeriklane, ema Lõuna-Šveitsist Ticino piirkonnast, koduseks keeleks itaalia keel. Temast õhkub teotahet ja õigustatult suuri tulevikuootusi. Juba praegu kinnitab ta, et seni veel mitte kuigi arvukate kontaktide tulemusena võib näiteks Lugano tänaval inimesi küsitledes veenduda, et päris paljud on vähemalt Kadri Voorandi nime kuulnud ja et „Made in Estonia“ on omandanud uue tähendusvarjundi.
„Teadmised Eesti muusikast on Šveitsis küll napid,“ tunnistab Quinn, „aga me püüame teha parima, et silmaringi selles osas avardada.“ Oma osa mängib ilmselt ka see, et Šveitsi itaaliakeelsest lõunaosast olevat üsna raske levitada infot põhja poole Alpisid. On ju itaalia keele kõnelejad sel maal vähemuses.
Quinn rääkis Eestis külas käies sellest, kuidas kokkupuude Eesti muusikutega (kõikidest maailma paikadest just Rumeenias) teda kohe oli rabanud. Kuna seal oli tegu jazzikonkursiga, siis eeldanud ta, et kuulda saab traditsioonikammitsais etteasteid, mis on tugevalt juurdunud bebop’i ja hard bop’i terminoloogias, aga ei midagi sellist – Ajavares jättis Quinnile täiesti stiilideülese mulje kui väga maitsekas kombinatsioon kõiksugustest muusikavooludest.
Väga südamlikult on muusikutevahelist kontaktide leidmist ajalehe Jazzi Pala viimases numbris kirjeldanud Taavo Remmel, kes sai tänu külaskäigule Šveitsi tuttavaks pianist Gabriele Pezzoliga, kellega koos on nüüdseks plaatki välja antud. „Muusikas on mitmeid teid, millel liikuda. Alati ei pea valima juba käidud teed,“ kirjutas Remmel, pidades silmas just valmidust võtta vastu ootamatuid võimalusi, mis on selliste sidemete loomise aluseks.
6. – 10. oktoobrini peamiselt Tallinnas jazziklubis Philly Joe’s toimunud festival oli niisiis sündmuste loogiline jätk. Šveitsist tulid siia muusikud Sandro Schneebeli, Max Pizio, Jonathan Maag jt. Kuna märksõnaks oli koostöö, siis astus tõepoolest üles päris mitu segaansamblit, festivali viimasel õhtul näiteks LUG-TLL Experiment nime all Raun Juurikas ja Virgo Sillamaa koos Brian Quinni ja klahvpillimängija Oliver Illiga. Samuti jäi meelde Mart Soo, Paul Danieli ja Max Pizio trio, mis pakkus omalaadse spontaanse, intellektuaalse elamuse. Mitte ainult seetõttu, et Pizio üht instrumenti, EWI (electronic wind instrument) näeb laval üldse väga harva, eriti veel sellises kontekstis. Olen vähemalt ise harjunud seda pilli seostama kaheksakümnendate kergekaalulise fusion’i ja Michael Breckeriga. Kohapeal sündinud kolmekõne oli intrigeeriv nagu ikka kõik sellised olukorrad, kus omavahel astuvad diskussiooni inimesed, kel on, mida öelda, olgu siis vormides seda sõnumit sõnadesse või helidesse või millesse iganes. Oma mitmekülgsust näitas Pizio veel, kui musitseeris samal õhtul koos kitarrist Sandro Schneebeliga – see oli samuti kammerlik, ent hoopis teist laadi kontsert – väga kaunis, avar, lausa uinutav.
Jääb huviga oodata edasist liiklust sel kultuurisillal. Samamoodi tegutsetakse ju kogu aeg ja meie jazzielu rahvus-
vahelistumine jätkub, võib isegi öelda, et pööramatu jõuga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht