„Manon Lescaut” Levine’i taktikepi all

Toomas Kuter

The Metropolitan Opera: Puccini ooper „MANON LESCAUT”, dirigent JAMES LEVINE, kunstnik Desmond Heeley, osades Karita Mattila, Marcello Giordani, Dwayne Croft, Dale Travis jt 29. I New Yorgis. Abee Prévost’ südamlik ja kaasahaarav lugu on aluseks saanud kahele eriilmelisele ooperile. Kuigi Massenet’ „Manon” ja Puccini „Manon Lescaut” on muusikalises mõttes igas plaanis erinevad teosed, on nende kirjanduslik algpõhi üks ning loomulikult on see jätnud jälje mõlemale ooperile.

Giacomo Puccini loomingus on see ooper erilisel kohal, kuna just see teos avas pärast esietendust 1893. aasta 1. veebruaril Torinos Puccini ooperite igikestva tähelennu. Sel hooajal etendus Puccini muusikaline draama Metropolitanis esimest korda, üldse oli tegu „Manon Lescaut’” 208. etendusega selles maailmaooperiteatris.

 

Levine – ooperimaailma ime

Etenduse kvaliteedi tagas juba Meti kauaaegse muusikalise direktori ja peadirigendi James Levine’i osalemine. Tegu oli ühega kolmekümne kolmest etendusest, mida Levine juhatab sel hooajal oma koduteatris.

Dirigendina sobib Levine ideaalselt just ooperiteatrisse: tema žestid, miimika, kogu oleku väljendusrikkus on ideaalselt nauditavas kooskõlas teatrimaailma ja -muusikaga. Meti orkestriga teeb Levine igal etendusel imet, mistõttu tullakse paljusid etendusi vaatama just Levine’i pärast, olgu siis tegu Puccini „Manon Lescaut’”, Verdi „Macbethi” või Donizetti „Lucia di Lammermooriga”. Kõiki neid oopereid Levine sel hooajal New Yorgis ka dirigeerib.

Seekordnegi etendus lummas tänu Levine’i suurepärasele tööle. Lõviosa etendusest mängis orkester piano’s, mis tõi aga eriti esile kulminatsioonid. Ooperi traagilised lõpuakordid kõlasid fortissimo’s ja see oli ainus fortissimo kogu etenduse jooksul. Väga lihtne ja oma lihtsuses ka mõjuv.

 

Karita Mattila kirglikkus

Hulk noori naudib Amiens’i keskväljakul suurepärast suveõhtut. Nende hulgas on ka nooruke ševaljee des Grieux, kes laulab kaunitele neidudele serenaade. Postitõllaga saabuvad Manon Lescaut ja tema vend. Nähes Manoni, armub des Grieux temasse esimesest pilgust. Manonile heidab samaaegselt silma rikas vanaldane pariislane Geronte, kes neidu enesele ihaleb. Des Grieux kutsub Manoni kohtamisele ning neiu nõustub. Nautides kireleegi magusat aroomi, põgenevad noored tõllas, mille Geronte oli ette valmistanud iseenda ja Manoni tarbeks.

Soomlanna Karita Mattila on 1990. aastast peale Meti laval üles astunud peaaegu igal hooajal. Hetkel on ta üks newyorklaste armastatumaid sopraneid, kes lisaks ooperile on aktiivselt tegev ka kontserdilavadel. Mattila Manon on naiselikult õrn, usaldav ja lüüriline, tema sopranis on palju pehmust ning neitsilikku puhtust. Eriti kaunis on Mattila keskregister, mille legato ning voolavus ei jäta küll kedagi külmaks. Lisaks ilus tämber ning oskus häält etenduse peale ühtlaselt jaotada. Nii nagu orkester mängis vaoshoitult, laulis ka Mattila enamiku partiist mezzoforte’s ja piano’s. Seda vapustavamad olid kulminatsioonid.

Mattila Manoni kirglikkus on pigem sisemist laadi. See mõjub tuha all hõõguva leegina, mis põlema süttides põrmustab enda ümber kõik. Samas taandub tema kirg pärast leegi vaibumist taas rahulikuks ning peidetuks, otsekui uut aega ootama jäädes. Mattila Manoni puhul pääsevad mõjule psühholoogilised pisidetailid, mida sopran annab oma häälega edasi suurepäraselt ning uskumatult inimlikult.

Teise vaatuse aaria „In quelle trine morbide” ja neljanda vaatuse aaria „Sola, perduta, abbandonata!” (samas olemuselt täiesti erinevad) suutis Mattila ühendada läbi oma tegelaskuju tervikuks, mis aga muusikalise draama kui terviku mõju veelgi suurendas.

 

Ühtne ansamblitervik

Armastus on küll tore asi, kuid Manon pole naine, kes suudaks elada kasinuses ja vaesuses. Nälg hävitab kire ning peagi saab Manonist Geronte’i armuke, kes tunneb end tema apartementides suurepäraselt. Aeg-ajalt meenutab ta des Grieux’d ning valu tungib Manoni rinda. Ent briljandid ja kalliskivid kustutavad selle peagi.

Ootamatult saabub des Grieux ja kõik muutub. Tõeline armastus purustab tõkked ning Geronte avastab oma armukese des Grieux’ käte vahelt. Manon ja des Grieux otsustavad põgeneda, kuid paraku on juba hilja. Manon arreteeritakse, süüdistatuna kalliskivide varguses.

Itaalia tenor Marcello Giordani on sel hooajal Meti laval tegev kolmes lavastuses: ta laulab Edgardot Donizetti ooperis „Lucia di Lammermoor”, Ernanit Verdi ooperis „Ernani” ja des Grieux’d „Manon Lescaut’s”. Tema des Grieux on ülimalt kirglik ja emotsionaalne. Iga tema liigutus on tulvil suurt tunnet ning tema suurimaks sooviks on vallutada Manon.

Giordani tenor kuulub klassikaliselt kaunitämbriliste ja kõlavate hulka, ülemisi noote laulab ta loomulikult ja kergelt, minnes suurepäraselt kaasa selle mezzoforte ja piano’ga, mis iseloomustab kogu draama terviklikkust. Nii sünnib väga hea ansambel, mis teeb Levine’i käe all etenduse iga hetke ülimalt nauditavaks. Mattila ja Giordani duettides on vajalikku pinget ning tundlikkust. Nad otsekui hingavad ühes taktis, moodustades nõnda ühtse organismi, mis teeb nende armastuse usutavaks.

Koos teiste langenud naistega deporteeritakse Manon Ameerikasse. Des Grieux’ meeleheitlik palve liigutab laevakaptenit ning too lubab mehel armsamaga kaasa sõita. Manoni venna Lescaut’ rollis astus üles New Yorgist pärit bariton Dwayne Croft, kes armastajate paari kenasti assisteeris.

Selles kolmanda vaatuse stseenis avaldasid muljet suurepärane ning uhke lavakujundus, milles Meti koor end koduselt tundis ning langenud naiste laevaleminekut pilgetega saatis.

Neljandaks vaatuseks on Manon ja des Grieux jõudnud New Orleansi. Manon on kurnatud ega suuda enam edasi liikuda. Tema jõud on hääbunud ning naine sureb oma armsama käte vahel. Ooper lõpeb James Levine’i poolt juhatatud Meti orkestri võimsate fortissimo’s akordidega.

Etenduse puhul torkas eriti silma eelkõige meeskonnatöö, mis sünnitas suurepärase maailmatasemel terviku. Just sellise, nagu oleme harjunud kuulama heliplaatidelt.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht