Malle Värk 11. II 1959 – 17. IX 2016

Eelmisel laupäeval lakkas kõigile ootamatult tuksumast Malle Värgi süda. Tal oli veel nii palju teha: muusikaõpikute toimetamisel Avita kirjastuses seisid tal ees üha uued, üha loomingulisemad ja põnevamad ülesanded.

Paraku läks aga nii, nagu mõtiskleb Oskar Luts „Kevades“: „Sest see, kes tuleb ja meid ära viib, ei oota. Keset muret või rõõmu paneb ta käe meie õlale ja ütleb: „Lähme ära siit! See aeg, mis sulle anti, on nüüd möödas.““ Möödas … Ja ei tule iial tagasi.

Kui Malle Värk 1983. aastal muusikateadlasena Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praeguse EMTA) lõpetas, oli ta noor inimene, kes astus ellu säravail silmil. Nii nagu Oskar Luts kirjeldab: „Nagu lõpmatule rõõmupühale tuli ta. Kui palju õnne ja rõõmu on seal ees!“

Muusika oli see, mis Malle ellu ikka ja jälle õnne ning rõõmu endaga kaasa tõi. Nii Rahvusooperi Estonia sõnaosava kirjandusala toimetajana kui ka kultuuriministeeriumi teotahtelise muusikanõunikuna Eesti taasiseseisvumise keerulisel ajal. Samuti kirjastuse Avita muusikaõpikute teravapilgulise toimetajana, ilmus ju Malle Värgi käe all alates 1993. aastast kümneid muusikaõpetuse raamatuid nii vanemale kui ka nooremale koolieale. Et ka neil oleks silmis sama sära, mis tal endalgi.

Kuid see pole kaugeltki kõik. Mallel jätkus kadestamisväärset energiat laulda pikki aastaid Tallinna Kammerkooris omaaegse peadirigendi Kuno Arengu taktikepi all. See oli Mallele nii iseloomulik „siin ja praegu, ise tegemise“ rõõm.

Malle omaksed, lähedased ja töökaaslased jäävad teda mäletama energilise, mõnikord sõbralikult riukalise, kuid alati hooliva ja äärmiselt abivalmi inimesena. Malle jaoks ei olnud võõrast muret – kui sai, ulatas ta abikäe ka neile, kes seda oodatagi ei osanud.

Malle Värk oli koolimuusika alal hinnatud tegija, tema elu oli kui pingul keel, mis paraku nüüd katkes …

Sõbrad ja kaasteelised