Mälestades Vardo Rumessenit

Tunne Kelam

Vardo Rumessen oli ainulaadne loov­isiksus, Eesti rahvuskultuuri edendaja, silmapaistev pianist ja muusikateadlane, Eesti iseseisva riikluse taastajaid. Ta oli erakordse missioonitundega inimene, selge seisukohaga põhimõttelises väärtusorientatsioonis, ega laskunud kunagi kompromissini kvaliteedi ega tõe arvel. Teenides jäägitult Eesti kultuuri ja iseseisvuse ideaali, osutas ta isikliku algatuse ja eeskujuga, et ka kõige ebasoodsamais tingimusis on võimalik saavutada uskumatuid tulemusi.

Avastanud ja taastanud unustuse hõlmast eesti muusika suurteose, Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine“, viis ta selle Eesti avalikkuse ette ja seejärel maailma teadvusse Eestile kõige kriitilisemal poliitilisel ajal. „Joonase lähetamise“ sõnum – orjastatud rahva võit võõrvõimu üle – valmistas oma ettekannetega mõneaastase vahega vaimselt ja moraalselt ette Eesti riigi taasärkamise unustuse hõlmast.

Rumesseni tunnetuses põimus eesti kultuuri taassünd, väärtustamine ja tutvustamine orgaaniliselt Eesti riigi taassünniga. Ta ei jäänud kõrvaltvaatajaks, vaid osales täie pühendumisega rahvuslik-demokraatliku poliitilise keskkonna kujundamisel, alates osalemisest esimesel Hirvepargi miitingul 1987. aastal ning seejärel Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ridades (alates 1989). Vardo Rumessen oli Eesti ajaloo suurima kodanikualgatuse, Eesti kodanike komiteede liikumise eestvedajaid, olles 1989 EV kodanike ajutise sidetoimkonna liige ning edaspidi EV kodanike peakomitee liige. Valitud 1990. aastal Eesti Kongressi ning seejärel selle täitevorgani Eesti Komitee liikmeks, toimis ta aktiivselt niihästi Eesti taotluste tutvustamisel välismaal kui ka rahvusliku kodakondsuspoliitika kujundamisel.

Vardo Rumesseni rolli on võimatu ülehinnata 1991. aasta augusti otsustavatel hetkedel Toompeal. Kuuludes läbirääkimistel ülemnõukoguga Eesti Komitee neljaliikmelisse delegatsiooni, aitas ta oluliselt kaasa rahvusliku kokkuleppe saavutamisele, mis tugines rahvusriigi ja õigusliku järjepidevuse alusele. Põhiseaduse Assamblees juhtis ta kodanike põhiõiguste toimkonda; tema taotlusi väljendab kõige paremini meie põhiseaduse määratlus Eesti riigi mõttest: tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Rumessen oli riigikogu liige aastatel 1992–1995 ning 1999–2003.

Vardo Rumesseni lähenemist kõigile eluvaldkondadele kandis terviklikkuse ja ehtsuse taju. Temas on põhjust näha Eesti kultuuri ja riikluse arhitekti, kel oli selge nägemus niihästi muusikateose kui ka poliitiliste struktuuride arenguloogika suhtes, kes kavandas ning ehitas rahvusliku kultuuri hoonele uusi talasid, lisas sellele kõrgust ja Tobiase „Sanctus’e“ säravate kõrgusteni küündivaid sihte. Võime vaid tõdeda, et tegemist on kultuurihiiglasega, kelle tegevuse diapasoonile ja mitmekülgsusele ei leia võrdset.

Eesti klassikaliste heliloojate, eriti Eduard Tubina, Mart Saare ja Eduard Oja loomingu tutvustamine meie kaasaegsetele, Tubina festivalide korraldamine ning Tubina ühingu asutamine, kümnete nootide ja helisalvestiste sissemängimine ja väljaandmine, sajad kontserdid, eesti heliloojaid tutvustavad analüütilised teosed, plaadid Rahmaninovi, Skrjabini, Chopini, Bachi jt muusikaga. Ning lõpuks – Rumesseni eestvõttel püstitatud kümned monumendid ja mälestustahvlid eesti heliloojaile. See on pärand, mille läbitöötamiseks ja tutvustamiseks läheb aastakümneid.

Praegu võime vaid kogeda sügavat tänutunnet sõbra, kaasvõitleja ning aatekaaslase vastu, mehe vastu, kelle ideaalide ja sihikindluse ees murenesid poliitilised ja ametkondlikud barjäärid, kahvatusid isekus ja kadedus. Täna sai selgeks, kui väga Eesti vajab uusi Vardo Rumesseneid.

Tunne Kelam

25. augustil 2015

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming