„Mailaul“ ja korralduslikud agad

LIISA HÕBE

Autorilaulufestival „Mailaul“ 5. – 7. V Tartus.

Autorilaulu kolme ande kõige parema kombinatsiooni auhind läheb Rootsis elavale ameeriklasele Andy Fite’ile, kes kirjutanud üle 500 laulu.

Autorilaulu kolme ande kõige parema kombinatsiooni auhind läheb Rootsis elavale ameeriklasele Andy Fite’ile, kes kirjutanud üle 500 laulu.

Selle aasta festivali kava alusel võib nentida, et professionaalseid autorilaulu esitajaid on Eestis tegelikult vähe. Kuna tänavune „Mailaul“ oli juba viies ja festivali korraldajatel on põhimõte esinejaid korduvalt mitte kutsuda, oli tunda, et ring on täis saanud. Jarek Kasar, Siiri Sisask, Vaiko Eplik, Mari Jürjens ja Mari Kalkun on juba esinenud, nii et seekordne kava oli tagasihoidlikum.

Jaani kirik sellel aastal autorilaulu kontserdipaigana ei toiminud. Kuigi helimees Madis Isand andis Odd Hugo kontserdil endast parima ja oli tunda, et trummar Kristjan Mängel mängis tundlikult, sai kiriku kaja nii tiheda muusikaga bändile saatuslikuks. Polnud vahet, mida Maimu Jõgeda akordionil tegi või kas Aigor Posti trompetisoolod olid välja kirjutatud või mitte: oli näha, et instrumentalistide käed-suud liikusid, aga publikust heli eristada ei suutnud. Vainola ja Unenäopüüdjate kõla oli parem, sest nende muusika ei ole nii intensiivne.

Mõte määrata koosseisud esinema sinna, kus nad seda tavaliselt ei tee, on iseenesest sümpaatne. Nõustun, et järjekordse bändi esinemine genis tüütab ära ja festivali eesmärk võiks olla pakkuda publikule teist laadi kogemusi. Ilmselt sellepärast olid Odd Hugo liikmed ka ise avaldanud soovi esineda Jaani kirikus. Kuid kui uus mängupaik tähendab tunduvalt halvemat kvaliteeti, siis pole kohavahetusel mõtet. Edaspidi võiks katsetada mõne teise huvitava kohaga: Tartu Athena keskus on viimasel ajal kõnekalt pead tõstnud, ehk leiaks ruumi ka Aparaaditehases.

Esinejad olid laval seekord kinnised. Alguses arvasin, et ei julgeta rääkida kirikus, kuid tegelikult ei söandanud artist, olenemata kohast, laval üldse suud lahti teha. Ootasin lugusid, kui mitte just küünlavalgel kitarriõhtuid, siis ehedat kontakti publikuga küll. Peaaegu kõik esinejad mõjusid laval kohmakalt. Vahel on see armas, aga kui juba viies autorilaulu kontsert möödub nii, et artist ennast laval absoluutselt ei ava, hakkab lõpuks igav. Laule saab järjest ka plaadilt kuulata. Suhtumine „artist laval on püha“ on üle hinnatud, tegelikult võiks korraldajad palju rohkem esinejatele seletada, mida oodatakse, milline on festivali nägu, ning koos arutada, mida tahetakse publikule pakkuda.

Ei ole üllatus, et kõige huvitavam oli laval Kadri Voorand. Kuigi ta hääles on kuulda väsimuse märke, jagub tal energiat ja loovust küllaga. Tõesti oli nauding! Allan Vainola fenomenist seevastu ma kontserdil aru ei saanud. Ta laulud sulasid kõlaliselt ühte, läksid igavaks, lavaline pilt mõjus totralt ja hakkas pärast kolmandat lugu tüütama. Pärast kontserti rääkisin vanematega, lugesin „Odekolonni“ sõnu („Su korteri õhus on suitsu ja odekolonni ja osake minust jääb lebama su kõrval maas …“) ja tõdesin, et Vainola on ajastu märk. Kui tavaliselt hinnatakse autorilauljate kolme ande (muusika, lüürika ja esitus) realiseerimise oskust, siis Vainolaga käib kaasas veel neljas komponent – nostalgia.

Vainola on ajastu märk. Kui tavaliselt hinnatakse autorilauljate kolme ande (muusika, lüürika ja esitus) realiseerimise oskust, siis Vainolaga käib kaasas veel neljas komponent – nostalgia.

Vainola on ajastu märk. Kui tavaliselt hinnatakse autorilauljate kolme ande (muusika, lüürika ja esitus) realiseerimise oskust, siis Vainolaga käib kaasas veel neljas komponent – nostalgia.

2 × Taavi Muide

Autorilaulu kolme ande kõige parema kombinatsiooni auhind läheb Rootsis elavale ameeriklasele Andy Fite’ile. Fite on professionaalne laulukirjutaja, kes kirjutanud üle 500 laulu. Fite on loomisel paika pannud selged reeglid, näiteks jälgib ta lüürikas pedantselt keele rütmi, mis võib tunduda ju laulukirjutamise ABC, aga tegelikult eksivad kirjutajad pidevalt väldete vastu. Tal on laialdased jazziteadmised, mis tähendab rikkalikku harmooniataju, ning esineminegi oli muhe ja pingevaba.

„Mailaulu“ kulminatsioon pidi olema kontsert Tartu Jaani kirikus, kus solistid esinesid Tallinn International Youth Orchestra saatel. Mõte panna festivalil esinenud solistid orkestri ette on vägagi tänuväärt. Orkester võiks toimida autorite loomingule kui luup: ideed on detailitäpsemad, jõudu esineja taga on rohkem. Kirke Karja näitas orkestreerijana kõrget taset, seaded olid mitmekülgsed ja vaimukad. Kuna autorilaulude harmoonia ei ole aga enamasti kuigi tihe, panustas Karja seadetes rohkem rütmile, mille esitamisega orkester enamasti hakkama ei saanud. Dirigent Álvaro Gómez Gómezel puudus võime orkestrit koos hoida, rääkimata orkestri ja solistide koordineerimisest. Valdavalt mängis orkester väga ettevaatlikult, rütmikombinatsioonid olid vaevu aimatavad, nii et oodatud detailitäpsusest sai tegelikult hägusus ja ka jõud solistide taga jäi realiseerimata potentsiaaliks. Loodetavasti leitakse järgmisel aastal paremini toimiv orkester.

Tundus, et „Mailaulul“ on identiteedi otsimise aeg. Ilmselt tuleb otsustada, kas tahetakse korraldada vägevat pidu, nagu laupäevaõhtune hiphopi õhtu genklubis, või jäädakse akadeemilisemate kontsertide juurde. Kahtlemata tegi katsetamine kontserdid värvikamaks, aga liiga suurte kontrastidega jääb festivali nägu segaseks. Festivalina on „Mailaul“ vajalik, et anda ülevaade eesti autorite loomingust. Loodetavasti võetakse tänavustest korralduslikest agadest õppust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht