Mahleri V lõi kinni Beethoveni ja Dvořáki viiendad!

Toomas Velmet

ERSO ja ANNA MAKAROVA (harf, Venemaa) NIKOLAI ALEKSEJEVI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 3. III.  

Kõik need viiendad sümfooniad (Beethovenil ametlikult, Dvořáki “Uuest maailmast” mitteametlikult) kanti ette kolmel järjestikusel kontserdil. Sisuliselt pole neid teoseid mõtet järjestada, esituselt võrrelda aga küll. Eriti kui esitajaks ERSO ja ettekanded lühikeses ajavahemikus, s.t ühe kuu piires. Beethoven ja Mahler peadirigent Nikolai Aleksejevi käe all ning Dvořák põhjanaabri Leif Segerstami interpretatsioonis. Need nimetatud sümfooniad olid möödunud kontsertidel loomulikult põhiteosed ja seega mäletatakse lõpptulemust just nende ettekannete õnnestumiste põhjal.

Kui Beethoveni Viienda kallal oli põhjust närida ja Dvořáki Üheksas (Viies, kataloogides ka nii) oli alates Largo’st (II) tasemel, siis Mahleri Viiendat tuleb lugeda saavutuseks tervikuna. Maestro Aleksejevi juhatusel on ERSO-l välja kujunenud huvitav seaduspärasus, mida veel kord tõestab eelnenud loetelu: mida suurem koosseis, seda parem tulemus igast aspektist hinnates, eelkõige aga kõlaline tasakaalustatus ning üldine ja grupisisene ansamblitunnetus.

Viimane on ehk pisut paradoksaalne, aga tõsi. Koosseisu suurus on reeglina sõltuv puhkpillide arvust ja Mahleril on see 4, 3, 3, 3, 6, 4, 3 + tuuba (27) ja 8 löökpilli, aga Dvořákil 19 puhkpilli. Vastavalt puhutava sound’i võimsuse suurenemisele on absoluutselt jälgitav keelpillide mängulise aktiivsuse tõus ja sellest tulenevalt kogu tutti värvikuse ja tämbrite mitmekesisuse mahtude kasv.

Võib-olla ma ei eksi, kui söandan väita, et selles sümfooniate reas on täheldatav ka orkestriartistide motiveeritus tõusvas joones. Sest vaatamata asjaolule, et Mahler on ERSO kavas olnud ca viieaastase intervalliga, siis Beethoveni ja Dvořáki esitussagedusega võrrelda ikkagi ei tasu. Kui nüüd minu jutust soovitakse kuulda vihjet, et suure koosseisu kõlajõud maskeerib esituslikud filigraansused ja finessid, siis on see ekslik järeldus. Selle tõestuseks meenutagem kas või Mahleri IV osa Adagietto. Sehr langsam  kui seisva vee läbipaistvust ning täpsust. Viieosaline, 75 minutit kestev ja nelja helistikku läbiv suurteos jättis kompaktse ja, nagu öeldud, saavutusliku üldmulje, oli silmapaistvaid soliste nagu trompet, flööt, oboe, klarnet, metsasarv ja samaväärset rühmatööd.

Keelpillidest on positiivset juttu juba olnud seoses Adagietto’ga, aga finaali strihhitäpsus ja vasaku-parema poole sünkroonsus on samuti omaette väärtusega. Sageli on märgitud, et sellesarnaste suurte koosseisude puhul on kuulda siiski forsseeritud kõla ning nn alasti tämbreid. Ega seegi kord olnud ses mõttes päris patust puhas, kuid tendentside positiivne laeng on selgelt hoomatav. Eelkõige on siin tegemist saali akustiliste parameetritega, mis ei soosi suurt koosseisu otse vastupidi.

Lisaks kõigele oli kogu kontserdi kava suurepäraselt komponeeritud, sest Mahleri Viiendale eelnes ju terve kontserdipool harfimuusikat fantastilise Peterburi interpreedi Anna Makarova esituses. Ettekantud Claude Debussy “Danse sacrée et danse profane” (1904) ning Maurice Raveli “Introduktsioon ja Allegro” (1905) harfile ja orkestrile on kui õpikunäide, kuidas ja mida paigutada Mahleri V sümfoonia (1902) kõrvale. Anna Makarova esitus ja interpreedi-isiksuse aura võlus meie publiku ning lisapala muutis aplausi kauamängivaks.

Veel üks tähelepanek, ERSO kontsertmeistri toolil on viimati istunud külalised: 25. II Dvořáki kontserdil Kristi Kuusk Rootsist ja 3. III Elar Kuiv Soomest. Tere tulemast kauemakski!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming