Mahleri Seitsmenda esiettekanne Eestis!

Toomas Velmet

Sümfooniakontsert: ERSO, dirigent Arvo Volmer 13. XI Estonia kontserdisaalis. Kõigi aegade suurte sümfonistide esireas seisev Gustav Mahler sai 1905. aastal kaante vahele oma Sümfoonia nr 7 e-moll. Teose esiettekanne toimus Prahas 19. septembril 1908. aastal ja Viinis 1909. aasta lõpus. Teose Viinist Tallinna jõudmiseks kulus seega üsna täpselt  sada aastat. Oli ka juba viimane aeg, sest Mahleri Teise sümfoonia esiettekanne Tahkuranna vallas on juba toimunud 20. augustil 2001. aastal. Päris keeruline on põhjendada, miks Seitsmendat siin varem pole esitatud, sest maailmas on teos esitussageduselt päris võrreldav Mahleri teiste sama žanri töödega. Pikka aega seisis Mahleri sümfooniate esitus meil ülisuurte koosseisude taga ja teist samapalju autori ebasoovituslikkuse tõttu  (miks küll?!), kuid aja kulgemisel ja koos sellega muutumisel on needki põhjused kõrvaldunud.

Orkestri suurus on takistuseks kõigi Mahleri sümfooniate puhul ja koosseisu poolest pole Seitsmes sugugi erand, kui mitte arvestada tenorhorni, kitarri ja mandoliini. Ning puhta instrumentaalmuusika puhul (ilma tekstita) oli ka kõige karmimatel aegadel raske rääkida sobimatutest ideoloogilistest alustest. Kuid mis siin halada – nüüd on see tehtud ja jõudsime  ikkagi varem, kui Mahleri (1860–1911) sünnist oleks möödunud 150 ja surmast 100 aastat. Dirigentidele on arvatavasti kõigi Mahleri sümfooniate esitus enese proovilepanek ja teostus, või siis mitte. Reeglina jõutakse Mahleri ja Brucknerini oma karjääri teisel või isegi kolmandal perioodil, kuigi tänapäeval ei kehti enam ükski traditsiooniline tõekspidamine ja ka Mahleriga proovivad jõudu kõik, kelle käed  selleni ulatuvad. Arvo Volmeriga on hoopis teine lugu.

Vaatamata ajafaktorile – pole ta ju veel viiekümnenegi –, on ta oma 25aastase karjääri jooksul tõestanud nii dirigendina kui veel enam peadirigendina, kus ka see poleks toimunud, et tema tugev, isegi ülitugev külg on suured vormid muusikas. Selleks on talle ülevalt poolt antud haruldane vormitaju ja tervikuvisioon – ja mida muud see siis on, kui olulise eraldamine ebaolulisest. Selleks et teha  publikule söödavaks viieosaline 80 minutit kestev instrumentaalne suurteos, on igal juhul vajalik, et nimetatud omadused ettekandjaldirigendil ka oleksid. Niisiis Mahleri Seitsmes – publiku seas hellitavalt „Öölauluks” („Lied der Nacht”) kutsutu – koosneb, nagu öeldud, viiest osast, millest kaks (II ja IV ) kannavad tõepoolest „Öömuusika” nime ning esimene osa on sonaadivormis, kolmas skertso ja finaali vormiks rondo. 

Mahler olla öelnud, et mida keerulisemaks lähevad muusikas väljendatavad ideed, seda suuremaks paisub orkestri koosseis. Seitsmenda koosseis ei ole autoril kõige suurem, kuid talle tavalist „täisneljast” koosseisu täiendavad veel lausa domineeriv tenorhorn ning peaaegu kuuldamatud kitarr ja mandoliin. Selle tenorhorni mängija leidmisega on kindlasti probleeme eelkõige seetõttu, et tekst on soleerivalt ülikeeruline. Kuid pole olemas  instrumenti, mida ei saaks peaaegu kadudeta asendada, ja sedagi partiid on peaasjalikult esitatud vist baritonhorniga. Kuigi mul ei õnnestunud visuaalselt tuvastada ERS O koosseisus kasutatud instrumenti, siis kõla oli pigem baritonlik, aga selle mängija oli küll Andres Kontus ja mäng ise õnnestus tal suurepäraselt. Mis nüüd puudutab esitajaid, kelle kätes olid (kui olid) mandoliin ja kitarr, siis kindlasti nad mängisid hästi, sest vastasel korral oleks  neid kuulda olnud. Teos iseenesest ei ole väga vaikse dünaamikaga, vaatamata pealkirjadele „Lied der Nacht” ja „Nachtmusik”, kuid IV osa ehk II „Nachtmusik’i” algustaktides peaksid need „põnkspillidki” kuuldavalt öist meeleolu looma. Palju meeleolu sellega kaotas, pole teada.

Hästi palju õnnestumisi oli nii vask- kui puupillide mängijatel ning seekord tuleb südamest tänulik olla ka kogu metsasarvegrupile, sest esimene tund muusikat oli perfektne.  Keelpillisolistidel olid erinevate mahtudega soolod: ekstraklassi näitas kontsertmeister Harry Traksmann ning heal ja paremal tasemel olid ka Rain Vilu (altviiul) ja Pärt Tarvas (tšello). Maestro Volmer tundis hästi ennast, nagu ka orkestrit ja partituuri, ning tulemus oli maksimumi lähedal. Kerget nihelemist oli saalis tunda IV osa ajal ja siin-seal varemgi, kuid finaal kustutas sellegi mälust ja vastuvõtt oli soojalt tormiline. Mahleri hooajal (2009/10) on  ekspositsioon tehtud, järgneb töötlus, VI sümfoonia Aleksejeviga veel sel aastal (4. XII ) ja siis repriis Eri Klasiga ehk V sümfoonia veebruaris.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming