Magmapurset oligi oodata

Igor Gar?nek

EVELYN GLENNIE (Suurbritannia, löökpillid) ja ERSO OLARI ELTSI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 11. XII: kavas Tüür, Vivaldi ja Kõrvits (esiettekanne).

Kauaoodatud sündmus: klassikalise muusika üks suuremaid staare, löökpillivirtuoos Evelyn Glennie teistkordselt Eestis ja veel peaosas Erkki-Sven Tüüri 4. sümfoonia ?Magma? esitusel, samas esiettekandeline teos spetsiaalselt ERSO-le Tõnu Kõrvitsalt ? niisugune põnev bukett kõlas Olari Eltsi juhatusel Estonia kontserdisaalis 11. XII.

Selle hooaja (mis alles poole peal) ühel põnevamal muusikaõhtul olid koondunud justkui paljud energiaväljad mitte ainuüksi eri maailmanurkadest, vaid ka erinevatest ajastutest: uus ja uusim muusika (Tüür, Kõrvits) harmoneerusid seekord heas resonantsis XVIII sajandi barokiga (Vivaldi); Tüüri ja Vivaldi sidus ühtsesse kontserditervikusse samaaegu nõidusliku maagina kui pimestava instrumentalistina hämmastav Glennie.

Erkki-Sven Tüüri 4. sümfoonia ?Magma? löökpillidele ja orkestrile (2002, pühendatud Evelyn Glennie?le, Eesti esiettekanne) on jõudnud, enne kui seda nüüd Eestimaal kuulda sai, paari aasta jooksul mujal maailmas nii mitmedki korrad kõlada. Tüüri varasemate sümfooniate kõrval võrreldes on ?Magma? nii interpretatsioonilise (väljapaistva löökpillisolisti vajadus) kui ka vormilahenduse (üheosalisus) mõõtkava mõneti erinev. Sellest tulenevalt on erilaadselt väljendusjõuline ka pooletunnise suurteose esituslik hetkeaura ja selle meeltesse järellainetustena kinnistuv mõju. Instrumentaalkontserti ja sümfoonia?anri on XX sajandi muusikaklassikas varemgi sünteesitud (näiteks Prokofjevi ?Sinfonia Concertante?, Britteni T?ellokontsert jt), ent Tüüril oli võimalus teha koostööd niivõrd ekstraordinaarse löökpillisolistiga, et ilmselt tuli sünteesida ka ainulaadne vormilahend.

Selles katkematus üheosalisuses on tegelikult varjul neli osa löökpilliarsenali neljas suuremas plokis ning kaheosalisus kujundilises-emotsionaalses plaanis. Esimene mõtteline osa algab madalas registris plahvatuslikust fortissimo-akordist, millest hakkab hargnema kõrges registris Glennie? kellamängude pärlendav helikangas. Ning taas tumedalt plahvatav helimagma ja kellamängu kirkad helikristallid koos unenäoliselt mõjuva vibrafonikõlade kaskaadiga. Muusika üldine tekstuur põimub mitmesugustest tõusvatest-laskuvatest skaaladest ning pulseerib pidevalt sisimas. Teine etapp intensiivistas helipilti juba seetõttu, et Glennie istus nüüd trummikomplekti (drumset) taha: kuulda sai nii peenekoelise rütmijaotusi hi-hat?il kui järjestikuseid soolosid üle terve trummiarsenali. Huvitav, et muusika sisemine pingestatus ei vaibunud hetkekski, mõistagi mitte ka siis, kui deemonlik Glennie jäi trummikomplekti taha üksi oma pika ja pöörase trummisoologa.

Ning alles pärast seda tuli muusikas ka esimene pingelangus, kuna algas kolmas etapp, kus Evelyn Glennie siirdus marimba taha. Orkestris oli see eelnevast mõneti hõredam ja läbipaistvam episood, marimba põnevad värvid pääsesid seetõttu ka akustiliselt hästi esile. Teose neljas etapp, Glennie conga?de taga, sünteesis pigem kõike eelnenut. Muusika intensiivsus hakkas siin jälle pingeid üles kruvima, üldine rütmipulss läks üha agressiivsemaks sümfoonia lõpu üsna ootamatusse vaikusesse hangumiseni.

Teose tervikmõju oli lausa vapustav, ent mõnest tähelepanekust lähemalt. Tüüri ?Magma? üks iseäralikke jooni seisneb nn tämbridramaturgias (helilooja ise nimetab seda küll tämbriharmooniaks). Teisisõnu selles, kuidas orkestratsioonilised ja tämbrilised kõlaväljad teose muusikalis-dramaturgilisi protsesse vastastikku võimendavad. Ja siit ka tõdemus, et muusikalist magmapurset oligi seekord oodata.

Õhtu teine pool algas Vivaldi Kontserdiga C-duur RV 443 flautino?le, keelpillidele ja t?embalole ? tõsi küll, seades vibrafonile Evelyn Glennie? arran?eeringus. Ning nagu oodata oligi, kõlas esimese osa Allegro vibrafonil mängitud kiires tempos flöödipartii uskumatult virtuoosselt. Ja kui tundlikult jõudis solist veel dünaamikavarjundeid modelleerida! Järgnevas Largo?s pani Glennie oma vibrafoni aeglases tempos sõna otseses mõttes laulma pikalt kaikuvates piano?des. Tuttav löökpillimängija ütles pärast kontserti, et see fantastiline efekt osutus võimalikuks vaid Glennie? spetsiaalse randmetehnika tõttu. Olgu kuidas on, ent finaali nii väljendusrikkad dünaamikakontrastid vibrafonil (nn astmedünaamika) kui ka ülikiired virtuoossed passaa?id hämmastasid siingi.

Kontserdi lõpetanud Tõnu Kõrvitsa esiettekandeline ?Ellujäänute laulud? (2004) kujustas korraks XIX sajandi sümfoonilise poeemi reinkarnatsiooni selle sõna kõige paremas tähenduses: ühtne poeetiline programm kooskõlas samavõrd tervikliku orkestraalse hingusega. Ent mõistagi ei tasu helikeelest ühisjooni romantismiga otsida, pigem ehk impressionistliku tundemaailmaga. Samas tabas siinkirjutaja kõrv teoses nii mõnigi kord ka hoopis setu rahvaviise meenutavaid intonatsioone, nii et esmamulje järgi kohati vägagi eestipärane lugu. Teisalt aga ka orientaalsete kõlahelkidega. Summeerivalt on orkestrikoloriit siin autorile iseloomulikult detailirohke ja orkestratsioon ise n-ö peenmustriline. Võiks öelda pikemalt, ent sõnastame lühemalt ? ilus poeetiline lugu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming