Märgiline „Stabat mater”

Mart Jaanson

Vanemuise sümfooniaorkestri ja Vanemuise kontserdimaja hooaja avakontsert: Antonín Dvořáki „Stabat mater” op. 58 koorile, solistidele ja orkestrile, esitasid Magdalena Risberg (sopran) ja Katarina Giotas (metsosopran) Rootsist, Seok Be Ha (tenor) Lõuna-Koreast, Krišjānis Norvelis (bass) Lätist, Vanemuise ooperikoor (koormeister Piret Talts) koos Tartu Noortekooriga (koormeistrid Kadri ja Riho Leppoja) ning Vanemuise SO, dirigeeris Vanemuise teatri peadirigent Paul Mägi. 14. IX Vanemuise kontserdimajas. Esmalt tahan tähelepanu juhtida seikadele, mis võivad tunduda muusikavälised, kuid kuuluvad lahutamatult muusika esitamise juurde, nimelt kontserdi ajastusele ja kava vastavusele toimumisajale. Õhtumaises kontserdikultuuris on tavaline, et kontserdihooaega alustatakse septembris-oktoobris ja hooaeg ise kujutab endast umbkaudu üheksakuulist perioodi. Selles perioodis on välja kujunenud olulisemad, repertuaari määravad ajad, mis enamasti langevad kokku kirikuaastaga. Eriti advendi- ja jõuluajal, kannatusnädalal ja ülestõusmispühadel püütakse esitada vastavat muusikat. Maailmamuusikas tuntumad vokaalinstrumentaal-suurteosed on enamasti komponeeritud kiriklikele tekstidele ja järjest enam on ka Eestis taandumas juhuslikkus selliste teoste ettekandmisel.

Nõnda tekib kontserdikorraldajail õigustatud küsimus, kuidas ajastada hooaja avakontsert ja kuidas viia selle kava ajaga kooskõlla. Oli näha, et Vanemuise kontserdimaja koos Vanemuise sümfooniaorkestriga olid sellesse küsimusse suhtunud täie tõsidusega. Avakontserdid 14. septembril Tartus ja 15. septembril Tallinnas Estonia kontserdisaalis olid paigutatud kirikupühadele – vastavalt ristiülendamise pühale ja Maarja kannatuste mälestuspäevale – ning ühtlasi väga sobivalt nädalalõppu. „Stabat mater’it” („Seisis ema”) lauldakse või palvetatakse roomakatoliku traditsioonis nimelt 15. septembril nimetatud pühal. Ühest küljest võib luterliku traditsiooniga Eestis neid roomakatoliku kiriku pühi pidada üsna võõraks, teisest küljest pole pühade poolest hõredama luterliku kirikukalendri järgi septembrikuus olulisi tähtpäevi. Ja kirikuasjades keskeltläbi mitte eriti kompetentsena tunduvale eesti publikule polegi vist eriti oluline, kas tegu on katoliikliku või luterliku pühaga. Igatahes pean ma väga lugu korraldajate soovist sellise ajastuse kaudu publikut harida ja – heameel oleks sellist intentsiooni uskuda – hooajale Jumala õnnistust paluda. Kinnitusena oletatavale kavatsusele mõjus ka vaheaja puudumine 90minutise vokaalinstrumentaalteose ettekandel (publik ei saanudki ennast näidata enne, kui alles pärast kontserdi lõppu!) ja korralik ladinakeelse teksti tõlge kavalehel (siiski erines IX osas kavalehel pakutu Dvořáki helindatud tekstiversioonist veidi), mis lubas „Stabat mater’i” teksti sõnumil hästi mõjule pääseda.

Aga nüüd muusika ja esituse juurde. Tšehhi helilooja Antonín Dvořáki „Stabat mater” op. 58 (1876-1877) on oma pikkusele vaatamata kompaktne, vormiliselt hästi tasakaalus, meisterlikult orkestreeritud ning loogiliste ja kaunite vokaalpartiidega teos, mille teksti on helilooja sügavalt läbi tunnetanud. Veidi häirivad mind selles teoses küll mõned ooperlik-tantsulistena mõjuvad leheküljed (nt „kuue peale” lõigud I osas Stabat mater dolorosa ja „kolme peale” lõik V osas Tui nati), kuid see on ajastu märk.

Tahan aga väga kiita kõiki esitajaid. Alustan vokaalsolistidest, kelle valik oli suurepäraselt õnnestunud. Kõik neli esitasid oma partiid väga musikaalselt, täpselt ja selge diktsiooniga. Võib-olla enim tõusis esile korea tenor Seok Be Ha. Kujutlesin tema puhast ja mahlakat tenorit säramas mõnes bel canto ooperirollis. VI osa Fac me vere oli tõepoolest mõjuv. Kuid ka läti bassi Krišjānis Norvelise hääl oli väga paindlik, jõuline ja ilusa tämbriga, tõustes eriti esile IV osas Fac, ut ardeat. Mõlemad Rootsit esindavad naislauljad, sopran Magdalena Risberg ja metsosopran Katarina Giotas panid – vastavalt VIII osas (Fac ut portem) ja IX osas (Inflammatus) – oma professionaalsuse täiel määral maksma. Kaunilt kõlasid ka ansambli kvartetilõigud, nt II osas Quis est homo.

Kui solistide hea taseme eest vastutavad õpingupaigad ja tööandjad väljaspool Eestit, siis osalenud Eesti kooride liikmed on enamikus õppinud meie lauluõpetajate juures. Siirast kiitust väärivad mõlemad osalenud koorid: Vanemuise ooperikoor (kontsertmeister Piret Talts) ja Tartu Noortekoor, eriti viimane, kuna tegu pole ju professionaalidega. Seda enam tõuseb esile noortekoori juhtide Kadri ja Riho Leppoja professionaalsus! Kooril oli palju jõudu dramaatilistes aktsentides, nt I osas Stabat mater dolorosa, III osas Eia mater (eriti sõna Fac!) ja X osas Quando corpus. Kuid ka pehmust lüürilistes osades (tutti VII osas Virgo virginum, aga ka koori naised IV osas Fac, ut ardeat ja koori mehed VI osas Fac me vere). Koori sopranite kõrged noodid teose lõpuosas olid imetlusväärsed.

Siirast kiitust väärib ka orkester. Kui Vanemuise sümfooniaorkestri puupillisoolode hea tasemega olen juba harjunud, siis viiuli- ja tšellorühma soolode ajal tõmbusin instinktiivselt krampi: kas tuleb puhas või mitte! Oma üllatuseks kuulsin mõlemalt rühmalt lopsakat ja ka kõrges registris täpset esitust, mis ei teeks häbi parimailegi orkestreile.

Ja on ütlematagi selge – kogu selle esitusliku kvaliteedi peaarhitekt oli maestro Paul Mägi, kes oma rahuliku, kuid kogenud ja kindla dirigeerimismaneeriga hoidis kogu esitusaparaati suurepäraselt kontrolli all.

Kokkuvõttes tundsin end Vanemuise sümfooniaorkestri kontserdil istudes esimesi kordi, et ma polegi justkui Tartus, vaid mõne muusikametropoli esindussaalis. Kas see on mingi märk? Loodame. Igatahes lahkusin Vanemuise kontserdimajast rõõmsas ja rahulolevas, veidi ka ülendatud meeleolus. Mida muud võibki ühelt kontserdilt soovida!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming