Maastikest võrsuv muusika

Juba mitmendat aastat järjest on eesti heliloojate teosed valitud rahvusvahelisel heliloojate rostrumil, maailma ühel tähtsamal nüüdismuusika foorumil, paremate hulka.

JOHANNA MÄNGEL

Sulgege hetkeks silmad ja kujutage ette kõige ideaalsemat ja ilusamat maastikku, mis toidab meeli, mille inimeste DNA sisaldab musikaalsust ja sünnitab heliloojaid, kus kultuuriruum ja võib-olla isegi ilmastik on osa uue muusika kasvulavast. Kui te nüüd silmad avate, siis mõistate, millega seostub eesti nüüdismuusika rahvusvahelisel heliloojate rostrumil osalevatele delegaatidele, kelle usk selle maa muusika headusesse on püsinud aastaid ja on kohati ehk suuremgi, kui siinolijaile tundub. Juba mitmendat aastat järjest on eesti heliloojate teosed valitud maailma ühel tähtsamal nüüdismuusika foorumil paremate hulka.

Ühe maa nüüdismuusikat defineerida on küll järjest keerulisem, sest helilooming ja -loojad on ammu ületanud geograafilised ja koolkonna piirid ega pretendeerigi enam kohaspetsiifikale. Rostrumil on koguni ette tulnud, et ühel aastal on soovinud kaks riiki foorumile esitada ühe ja sama helilooja teose. Konkursi reglemendis ei ole otseselt kirjas, millistel alustel helilooja õigupoolest ühele maale kuulub.

Seni vähe räägitud teemana tõstatati sel rostrumil anonüümsuse küsimus. Tõsi, teoste annotatsioonilehtede ja heliloojate eluloo kirjelduse lugemine on ka praegu delegaatidele pigem võimalus kui ettekirjutus. Teatud riikide puhul on siiski märgata hindajate suuremat teadlikkust ja ootusi. Näiteks on rostrumi mitmekordselt võitnud Poola heliloojate teosed ning seda tuntakse silmapaistva nüüdismuusikamaana, millele vastanduvad idamaade esteetikast lähtuvad Hiina (sh Hongkong) ja Taiwan. Pimesi tunneb ära prantsuse heliloojate orkestreeringu ja tämbrikasutuse. Ka Eesti muusikast on rostrumil kujunenud justkui omaette stereotüüp. Loodetavasti on ka anonüümsel kuulamisel äratuntav eesti muusika orgaanilisus, energia ja kõlaruumi sügav tunnetamine, mille pretensioonitu pinge, pidev muutumine ja sellega seotud dünaamilised protsessid annavad muusikale omanäolise edasipürgiva suuna. Sellest fenomenist on meil endil ilmselt aeg-ajalt raske aru saada, kuid tähelepanu ja tunnustust pälvib Eesti muusika rahvusvahelisel tasandil vähemalt senikaua, kuni siit võrsunud heliloojad on võimelised arenema, riskima ning kuulajaile midagi uut pakkuma.

Islandi helilooja ja tänavuse rostrumi põhikategooria võitja Páll Ragnar Pálsson tunnistab, et Eestis oldud aastad on talle rohkelt inspiratsiooni pakkunud ning suuresti ka tema helikeelt kujundanud.

Erakogu

Eesti muusika siirded ulatuvad kaugemalegi. Islandi helilooja ja tänavuse rostrumi põhikategooria võitja Páll Ragnar Pálsson tunnistab, et Eestis oldud aastad on talle rohkelt inspiratsiooni pakkunud ning suuresti ka tema helikeelt kujundanud. Pálsson lõpetas 2007. aastal bakalaureusekraadiga Islandi kunstide akadeemia kompositsiooni erialal ning jätkas õpinguid Eesti muusika- ja teatriakadeemias Helena Tulve klassis, esmalt magistri- ning seejärel doktoriõppes. Tema õpetaja võitis rostrumi 2004. aastal orkestriteosega „Sula“. 2013. aastal esindas rostrumi põhikategoorias Eestit Páll Ragnar Pálssoni teos „Supremacy of Piece“ ehk „Rahu ülemvõim“, mille loomiseks sai ta inspiratsiooni Kirde-Eesti tööstusmaastike ja Kuremäe kloostri koosluse omapärasest harmooniast.

Island on müstiline ja eraldatud paik, kus inimasustus paikneb suuresti rannikul ja selle läheduses ning mida katavad ulatuslikud laavaväljad ja liustikud. Sellisest vulkaaniliselt aktiivsest keskkonnast võiks ootuspäraselt võrsuda muusikaliselt midagi üsna sünget või ligipääsmatut. Tänavuse rostrumi võidutöösse on kandunud aga seletamatu ürgimpulss, mille iseloomus peitub teatud haprus ja ähvardav ilu. Páll Ragnar Pálssoni „Quake“ tšellole ja kammerorkestrile on inspireeritud islandi kirjaniku Auður Jónsdóttiri tekstist, kus on kirjeldatud maavärinat.

Pálssoni muusikas kujuneb see protsess pidevaks intensiivse tunnetusega ettearvamatus suunas liikumiseks. Helilooja läheneb keelpillidele teatud määral romantiliselt, kuid ei karda murda nende ilusat tooni ja õrnust. Kuuldud kooskõlade keskel kerkib miskipärast esile illustreeriv pilt peeglitest. Teose üks meeldejäävamaid hetki on solisti kadentsilik soololõik, kus õhulised ja peenelt välja peetud fraasid annavad selgeid impulsse ja käivitavad uuel tasandil edasi liikuva mehhanismi.

Sel rostrumil domineeris õigupoolest sümfooniaorkestrile loodud muusika. Üllatavalt sageli kohtas romantilist ja isegi impressionistlikku helikeelt, kohati oli vihjeid või otseseid tsitaate varajasest muusikast. Mitmel juhul määras teose karakteri selgelt esiplaanile toodud rütmiline plaan, kus lõiguti võis korduvat rütmimustrit mängida kogunisti terve ansambel või isegi orkester.

Mitme teose lähtepunkt oli seekord loodus, mis oli inspireerinud näiteks rootsi ja islandi heliloojaid. Tõuke on andnud ka keskkond ja poliitiline kontekst, millest on lähtunud Šveitsi esindanud helilooja Adam Maori oma teoses „Beyrouth 15072006“ või hollandlane Bram Kortekaas sümfoonilises teoses „The Dreamcatcher“. Tehisintellekti ja tehislikkuse teema on esil näiteks portugali helilooja Igor C. Silva paindliku koosseisuga duole loodud teoses „Plastic Air“, mille tegi meeldejäävaks ka visuaalne materjal.

Elektroonikast ja uutest meediumidest on saanud tänapäeva muusika lahutamatu osa. Rostrumile võib esitada igas stiilis ja žanris muusikat. Kaua aega tagasi olid olemas eraldi kategooriad, kuid nüüd on piirid hägustunud ja vajadust selle järele enam ei nähta. Tänavustes rostrumi töödes oli elektroonikat julgemini kasutatud kui varem. Ainus läbinisti elektrooniline heliteos, mis sisaldab ka eelsalvestatud materjali, oli eesti helilooja Liina Sumera „Conatus“, mille kuulamine suurtest kõlaritest Ungari raadio marmorsaalis oli äärmiselt mõjuv kollektiivne kogemus.

Rostrumil osales tänavu 26 riiki. Seda on mõnevõrra vähem kui eelmisel aastal, kui neid oli 29. Geograafiliste piiride laiendamise ja uute riikide kaasamisega tegeleb sündmuse peakorraldaja rahvusvaheline muusikanõukogu kogu aeg. Paljudel juhtudel on takistanud osavõttu ennekõike raadioringhäälingute vähene võimalus nüüdismuusikat salvestada ja raadioeetris mängida. Pidevate eelarvekärbete tõttu on see mõnes raadiojaamas osutunud peaaegu võimatuks. Näiteks lõpetas Iirimaa RTÉ lyric fm eelmisel hooajal olulise ja paljude auhindadega pärjatud nüüdismuusikasaate „Nova“ tegemise. Osalt just seetõttu ei kõlanud tänavusel konkursil ühegi iiri helilooja teos.

Rostrumil võib riik osaleda ka delegaate lähetamata. Nii on see viimastel aastatel olnud näiteks Saksamaa puhul, kus arvukad klassikalise muusika raadiojaamad ei ole lihtsalt esindajate osas omavahel kokkuleppele jõudnud. Ootamatult jäi tänavu delegaadita ka Norra, kuna rostrumiga samal ajal algas nende ringhäälingus ametiühingu streik ning Budapesti lennanud delegaat pidi ootamatult tagasi kodumaale pöörduma.

Delegaadi roll ja panus on rostrumi arengu ja jätkusuutlikkuse seisukohalt väga vastutusrikas. Peale konkursitööde analüüsimise ja edetabeli koostamise oodatakse eri kultuuriruumist pärit raadioinimestelt ja ringhäälingute esindajatelt sütitavaid aruteluteemasid ja aktuaalset mõttevahetust ning ülevaadet oma raadio tegevusest. Ainuüksi nüüdismuusika propageerimisest tihti enam ei piisa: peab tundma uusi meediume ja pakkuma välja uuenduslikke kontseptsioone. Selles mõttes toetab ja stimuleerib riikidevaheline koostöö ringhäälingute tegijaid. Ühel avatud mikrofoni kohtumisel jäi kõlama ettepanek laiendada nn muusikavahetuse stiili- ja žanripiire. Näiteks Austraalia ringhäälingu ABC kanal Classic FM võtaks hea meelega tutvustada Eesti tänapäevast muusikat, integreerides selle rahvamuusikanäidete või laulupeotraditsiooniga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht