Müüt maagist sai tõeks

Virve Normet

Festival ?TUBIN JA TEMA AEG?: Peterburi Maria teatri sümfooniaorkester VALERI GERGIEVI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 22. V, kavas Tubin ja ?ostakovit?.

Valeri Gergiev

 

Festivali ?Tubin ja tema aeg? oodatumaid kontserte oli Peterburi Maria teatri sümfooniaorkestri esinemine koos peadirigendi Valeri Gergieviga Estonia kontserdisaalis 22. mail. Kavas paljutõotavalt nii Eduard Tubina kui Dmitri ?ostakovit?i VIII sümfoonia.

Selle dirigendi eel ja järel käivad müüdid. Müüdid tema võimekusest teha palju ja väga head tööd, palju juhatada, palju juhtida, palju algatada. Müüt tema dirigendi-fluidumist, mis mõjub maagiliselt nii orkestrantidele, solistidele (ka maailma suurimatel ooperilavadel!) kui publikule. Isegi poliitikutele ja ministritele ? kuidas muidu seletada tema nii rohkeid autasusid paljude riikide vägevatelt.

Seda meest ootas Tallinna kontserdipublik. Ootusärevuses olid ka korraldajad: müüdil on alati tumedaid triipe ja Gergievi puhul on see ? kas dirigent jõuab ikka kohale, siia väiksesse Tallinna.

Kõik läks õnnelikult. Tel Avivist tulnud Gergiev oli Tallinnas juba pool seitse ja saalitäis publikut andis väga rahumeelselt talle aega ka tunnise lavaproovi tegemiseks. Ootajatele oli see omamoodi klubihetk, sest fuajeedes sai kohata tuttavaid ning veini või kohvitassi juures end festivalile ja muusikale häälestada.

Kõige olulisem olgu kohe öeldud: ootamine tasus ära ja kontserdis pettuda ei tulnud! Sellest õhtust sai üks Tubina festivali ja võib-olla ka hooaja paremaid ja menukamaid kontserte. (Kindlalt väita ei julge, sest kaheksa festivali sümfooniakontserti on veel ees!)

Oleks lootusetu kirjeldada kirjeldamatut, s.o Lahkunud Meistrite muusika kulgu Elava Meistri käe läbi. Võiksime rääkida orkestri võlust ja võimsusest, pillirühmade ja soleerivate instrumentide oivalisest kõlast ja mängijate nüansseerimisoskusest, orkestri kuuletumisest dirigendile ühise musitseerimistunnetuse ajel, mis, kui detaile vaagida, ulatus iga heli ja fraasi sisemisest ?elust? kogu terviku kujunemiseni.

?Ja siis tuleb see viimane koraal ja lähebki ära kaugustesse,? ütleb Tubin ise oma VIII sümfoonia finaali kohta.

Heliloojaid Tubinat ja ?ostakovit?it ühendab mõnevõrra sarnane loojatüüp: mõlemad on töötlevat laadi natuurid, kes võluvad oma muusikalisest materjalist filosoofi ja justkui muusikalise lingvisti meisterlikkusega välja geniaalseid tulemeid. Siiski oli ?ostakovit?it kergem, ütleksin isegi ? klassikaliselt lihtsam kuulata ja vastu võtta, Tubin on aga oma VIII sümfoonias hingepõhjani vapustav ja raske. Miks see nii on, see nõuab teadjamehe traktaati. Kodumaaigatsus, kunstniku isiklike läbielamiste traagika, maailmavalu? Võime oletada, mitte teada. Mulje kontsertettekandest on otsene ja ühekordne. Ja see puudutas igaüht. Et Eduard Tubina sümfoonia kõlas esimeses kontserdipooles, siis saan öelda, et vaheajal kuuldud arvamused oli valdavalt superlatiivis (?Vapustav!?, ?Geniaalne!?, ?Millise oskusega arenguliinid läbi viidud!?, ?Nii valus sümfoonia!?). Ise ühineksin nendega, kes oleksid ? nii suuri muusikuid silmas pidades ? rohkem nüansirikkust ja teatud peenust lootnud, kuid muusika massiivne ja ekspressiivne jõud oli muidugi tohutult muljetavaldav.

Kõigi ülivõrretega aga ühinesin täiesti ?ostakovit?i muusikat kuulates. Gergiev on siin võrratult vaba, süvenenud, mõneti kirjust ja üllatavatestki muusikalise materjali osadest tervikut kokku liites loogiline ja tundlik. Ta haaras kuulaja sedavõrd endasse, et kahju olnuks kas või väikestki nüanssi tähele panemata jätta. Ka ?ostakovit?i muusika on traagiline, kirjutatud 1943. aastal, ka siin ei ole apoteoosset lõppu, kuid puudub põrmustav raskus, pessimism, sest ? elama peab ka siis, kui illusioonid on purunenud!

Kontsert oli omal kombel täiuslik ja dirigent-maag ka kontserdi lõppedes just nii tõsine, ikka veel justkui muusikas olev ja mõistatuslik, nagu publik oma iidolilt ootab. Lõputult skandeeriv (dirigent käis üheksa korda kummardamas!) püsti seisev publik ei teadnud sel hetkel midagi ei heliloojate, muusikute ega oma kõrvalseisjate rahvustest, keeltest, kuuluvustest, eelistustest. Lihtsalt kõik muu lakkas olemast.

Mis see siis on, see muusika ? kas psühholoogiline relv, meelemürk või hingeteraapia?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming