Märjamaa altari meister

Juta Kivimäe

Uno Roosvalti delikaatne religioossus Uno Roosvalt. Üle lagendiku. Akrüül, õli, lõuend. 2004  Elin Kard

Aasta tagasi jõulude eel Märjamaa kirikus pühitsetud Uno Roosvalti altarimaal jäi eesti kunstiavalikkuses nagu pooliti saladuseks, samuti kui Jüri Kase Kolga-Jaani kiriku siserõdu rinnatisele maalitud 12 apostlit.

Märjamaa kirikust pole sõjajärgsetel kümnenditel üldse eriti palju juttu tehtud. Kirik põles Teise maailmasõja aegses tulekahjus ulatuslikult, kannatada sai Christian Ackermanni barokne meistritöö. 2001. aasta veebruaris tagastati Tallinna Rootsi-Mihkli kogudusele ligi 30 aastat Märjamaa kirikus seisnud Armbrusti altarisein, millel 1970ndatest saadik oli seisnud täiesti kohatu altarimaal. Möödunud jõuludest saadik tundub just Märjamaal olevat üks Eesti kaasaegsemalt mõjuvamaid kirikuinterjööre.

Oma panuse andis juba 1960. aastail arhitektuuriajaloolane Villem Raam, kelle juhendusel kiriku hävinud osade taastamisel ei püütud luua uut vanaga sarnanevat müüritist ja võlve, vaid taastati hävinud osa interjöörist taotluslikult betooni kasutades. Nüüd, kus arhitekt Illar Kannelmäe loodud uus geomeetrilise ornamendiga altarilaud, piire ja altarisein sobituvad kiriku kooriossa diskreetselt ja enesestmõistetavalt, tõuseb eriti esile Uno Roosvalti rahvusromantiline altarimaal. Kuueosalise kompositsioonina lahendatud keskaegseid altareid markeeriva plaaniga maalil on kujutatud paadis seisev Kristus, Maarja ja Ristija Johannes Eesti rannamaastiku taustal ning altari alaosal kolm tahvlikest kunstniku loomingust tuttavate karjakellade, liiliate ja iiriste ning jorjenitega.

Üllatav motiiv, paadis kuulutav Kristus, mõjub Märjamaa kirikuruumis enesestmõistetavalt ja orgaaniliselt. Uno Roosvalti loomingule tagasi vaadates tunduvad kaluripaadis kuulutav Kristus ja maalija enda talumehelike näojoontega Johannes üsnagi ootuspärased. Roosvalti piltide maailm on liikunud kinnistunud kujundiringis nagu vanade keskaegsete meistrite äratuntavate atribuutidega tööd. Pruudirõivais Maarjagi meenutab varasemaid abikaasa portreid, kuigi ta polnud altarimaali modell.

Kihnu seelik kui kultuur­antropoloogiline dokument

Uno Roosvalt on sel aastal korraldanud mitu isikunäitust ja eksponeerinud nii Viljandi Linnagaleriis kui veel praegugi avatud näitusel Pärnu uue kunsti muuseumis suureformaadilisi Kihnu-teemalisi figuurimaale ja maastikuvaateid. Eelmistel kümnenditel üle elatud rahvusromantiliste puhangute järel tunduvad need maalid tänaseks maha rahunenud pluralismis jälle huvitavad ja süvenemist väärivad nii oma tajutava mentaalsuse kui detailitäpsete etnoloogiliste atribuutidega. Ka äsja Hobusepea galeriis lõppenud näitusel võis näha Kihnu motiive. Mitmes valgusseisundis maalitud laastatud lagendikke läbisid Kihnu naiste seelikuriidest triibulised rajad. Kihnu naise seelik ongi nagu tähtis kultuurantropoloogiline dokument, noortel tüdrukutel madarapunased ja roosad, elu vaevade ja kaotustega tulevad seelikutriipudesse tumesinised ja mustjad toonid.  

Kujutlen noort Uno Roosvalti esmakordselt Kihnus. Religioossest kodust tulnud noorele kunstnikule võis tolleaegne saar ülejäänud nõukogulikust tegelikkusest drastiliselt erineva ja reljeefse patriarhaalse elulaadiga tunduda lepinguga inimestele antud maailmana. Naiste tähendus Eesti väikeste saarte elulaadis on aga alati olnud mandrielust suuresti erinev. Maalidelgi on suviste öötulede ümber randa kogunenud kihnu seelikutega ja pearättidega naised, seltsiks vaid saare viimane viiulimängija vanamees. Kihnu õhtute säravad rohelised ja tuhmjad sinised toonid nagu korduksid naiste seelikutel ja pearättidel. Kihnu mehed on jäänud piltidelt välja, nad on kas merel või enneaegu lahkunud. Mehi esindavad maalidel kaudselt jämedad paadiköied ja tormilaternad, vahest ka majakatorn ning teised hoidvad-kaitsvad tähenduslikud esemed ja märgid.